Vahel on nii, et isegi kui ei mõtle liialt palju erinevatele südant vaevavate teemade peale, painavad nad ikkagi. Pitsitavad nii, et raske on neelatada.
Mulle tundub, et kui kõik on ideaalne, siis ei peagi rääkima. Aga valesti tundub. Ma ei taha liialt palju rääkida ja pinda käia. See hirm teebki mind imelikuks. Miks ma nii äkki nii ebanormaalselt ebakindel olen. Ma justkui ei teaks, kes ma olen. Või kes olla tahan. See on vist see tohuvabohu, kui kellelegi meeldida tahta. Anyone?No-one.
Ma tahan juba nendest painajatest lahti saada, selleks on vaja vastuseid, mida ma nii otse välja küsida ei taha. Oleks vaja kuidagi loomulikult neist asjadest aru saada või nad välja uurida. Ma võiks ju kuulata, aga mida küll, kui ei räägita.
Must make them talk!
Aeg liigub ilma teda tagant lükkamata. Järelikult jalad seinale: päevaplaaniks saab 3 korda per ärkvelolekuaeg korralikult einestada, trennida (tõesõna!) ja kooliasjadele mõelda (valmistuda sellest lähitulevikus). Ligadi-logadi plaan. Täpselt nii nagu mulle sobib. Mõtlen veel välja, kes ja kuidas folgile tulevad.
See saab ideaalne olema :D ;)
Ma ootan Sind tagasi! Väga-väga!
