lumi maas

Reedel sõitsin Viljandisse, koju ära. Õppisin bussis veidike, siis jäin tukkuma. Pea keerles kaela otsas, väsimus oli suur. Nägin unenägusid, palju-palju. Kõik leidsid aset Palermos :D Mondellos. Kõik nagu postkaardilt, aga nüüd ju ise ära nähtud.

Kui silmad lahti tegin poole tee peal, mõtlesin, et istusin valesse bussi, selline jõnks käis läbi kohe kehast. Ainult tee oli tume, aga kuusedki ja kõik muud puud olid üleni valged. Mõned kilomeetrid edasi oli näha, et ikka mõnel kasel on kollaseid lehti ka veel küljes ja need kumasid läbi härmatise. Puutüvedki olid lumised. Eelnevate päevade tormituule tõttu olid puud täitsa lehtedest tühjaks räsitud. Imaveres sadas selliseid lumeräitsakaid, et oleks tahtnud neid katsuda, need tundusid nii ebaloomulikud - üle 1 cm läbimõõduga hõljusid siia-sinna ja kleepisid peatuse ajal end bussiakna külge.

Ülejäänud nädalavahetuse peamiselt õppisin. Autos teel maale õppisin ka, aga siis hakkas mul natuke paha. Eile jõudsin Mazdaga Tallinnasse. Täna oli parklas Mazda üks kahest autost, mille klaas oli jääs. VÕta kinni, miks. Selline tunne oli tööle sõites, nagu oleks eluaeg nii teinud.... mugavus on ikka üks hirmus asi.

Vahel tundub mulle, et ma lobisen liiga palju. Eks ta vist praegu natuke ole nii olnud ka, et pole väga suhelnud. Ju siis seda sotsiaalset pläku-pläkut on ikka oma norm vaja täis rääkida. Aga see jätab nii vale mulje. Ma pole tegelikult selline pläkutaja....oma arust...

Eile pläkutasime Kaiga ja sõime koos õhtust. Pärast oli nii hea tunne. Koos laua taga istuda on ikka täitsa VOHH! Siis oli motivatsiooni ja und ei olnud, et lasin 02.30-ni kooliasjadega. Mingil hetkel tundsin, et okei, aju läks magama. Ja sättisin ise ka.

On 8. koolinädal ja mul on esimest korda tõsine kiusatus tegeleda tööl kooliasjadega. Sest need on vaja valmis saada, ei põle, aga oleks võinud need küsimused 87-120 veel ka valmis jõuda. Ja...nüüd siis mõtlen. Tööl on kõik enam-vähem järje peal. VÕiks veits aega näpistada ju.

Margus on 8 nädalat ära olnud, 9. hakkab jooksma. Hea on, oskan kergelt ohata ja siis naeratada selle peale. Lihtne suhteliselt, juba seegi, et mulle ju kava ette antud - käi ainult tööl/koolis kohal ja täida oma igapäevane kava ära.

Tunnen, kuidas selle iseseisva asjatamisega muutun egoistlikumaks. Enesekesksemaks. Oleks vist imelik, kui ei muutuks. Imelik on, kui kellegagi ei arvesta oma tegemistes. Ma ei tea, kas ma oleks nõus näiteks paarist tunnist unest loobuma, et kellelegi abiks olla...tõenäoliselt tõsine mõtlemiskoht =)
Kolin nagu oma maailmasse ära nüüd natukeseks, olen seal ise diktaator....ja kapseldun muust ümbritsevast. Selles osas ei ole ma kindel, kas see hea on. Mis parata.

Natuke liiga ISE tunne on. Ise olen ja teen. Mingi kaitsemehhanism vist jällegi, et ennast emotsioonidetulva eest hoida. Aga mulle tundub, et see ise-olemine tuleb nüüd paari nädala pärast kuidagi murda. Muidu ei saa ju olla hea paariline... oma asjadele lisaks peab neid meie-asju ja hetki ka lubama. Tõenäoliselt on mõttelaadi ümberseadistamiseks aega väga - mingi leenutee pikkune aeg näiteks.

sügispäike

Midagi teha ei ole, aga sügis on ikka üks parim ja ilusaim aeg.
On tunne, et mõtted on teravamad ja külm õhk utsitab kiiremini astuma; tuline teetass õhtul lõõgastab.
Eesti inimesele vist sobib ka. Ei ole mingi üleliia lõbus ja naiivne suvi :)
Sügisel on hea imidž, kindla peale.


Mulle sobib see iseendaga olemine ja toimetamine. Väikest viisi ka enda distsiplineerimine, et ei ole vaja kõike, mida tahaks. Alates kommisöömisest ja mõttetult kallist vööst lõpetades suuremate asjadega. Shokolaadi ei ole tahtnudki eriti süüa. See vist selline alateadvuslik enda pushimine. Tee rohkem, ära premeeri ennast mitte millegi eest.

Suhteliselt stabiilselt olen realistlikus elumullis sees. Surun veits tundeid alla, praegu see õnnestub. Aga pikaajaliselt mitte. Sest see ei ole lihtsalt mina - alati väljapeetud ja alati asjalik ja kainelt kaalutlev.