Vihmapiisk

On imeilus päev. Vihmane. Ma olen veepiisk oma hinge kõige rohkem värelema paneval ajal. Ma seiklen, mu hing kihutab täiskiirusel maapinna poole nii kõrgelt, et pinda ei paista – kõik on hägune ja kontuure on vaevu näha. Ma olen äsja ja hirmsa sähvatuse saatel kokku põrganud teise veepiisaga. Ta kumiseb muusikast. Ma ei tea, kas me jõuame maapinnani koos – ja see polegi oluline. Sest see on nii kaugel.

Varem olen vaid korra niisamamoodi maa poole sadanud. Ja teise piisaga kokku plaksatanud. Tegelikult, võiks öelda, langesime kõrvuti, kuni tuul meid kokku keerutas, üksteise külge. Maapind oli siis juba suhteliselt lähedal…Veidi aega tagasi aurustusime magedast järveveest läppunud õhku. Ja praegu tundub, et minu jaoks algas põnevussööst pilvedest. Ma kihutan tuulega temast mööda, kaugemale. Palju kaugemale.

Ma tahan kukkuda nii lõpmatult kaua kui on võimalik. Siis lõpuks sadada prantsatusega ookeani, et sinna jäädagi. Sinna, kuhu ma kuulun. Sinna, kus on kõik teised minusarnased. Kus on hea olla olemise lõpuni.

Taevas virvendab vihmasädeluses.


Säbarlainetused tuuletormise iili käes kaunistavad veeglasuurilist maapinda.

maavärin

esimene maavärin siin minu jaoks, kell on 2.17.
Mul hakkas veidi paha, kõhe. Ei saanud aru, kas tuigun veel ise, või ikka raputab. Loksutab on õige sõna. Nagu laeva peal. Hirmutas hetkeks, aga oli aru saada, e t läheb kohe üle. Juukseklambrid ja küünlad riiuli peal liikusid ka veidi.

Kõik on korras.
Gareth ütles ka, et siin olles kindlasti tunnetame mõne värina ära.

5,7 Richteri skaalal, tsenter Kreetast lõunas merepõhjas.

ups - you need to find a good greek man

Magasin sisse. Ei mäletagi, mis teise äratusega juhtus, kas unustasin panna või panin kinni. Anastassia õrna õlakoputuse peale ärkasin üles 15 minutit enne tunni algust. Arvasime, et jääme hiljaks, aga õpetaja jäi veel rohkem. Ainuke asi oli, et kõht läks tunnis hirmus tühjaks - piin. Suur pissihäda on suurem piin.

Käisime söömas. Mõtlesin eilse peale kui me saime sellelt kreeka mehelt šokolaadimaiused, kuna ütlesime, et šokolaad meile meeldib (ta küsis) :D Eile oli ideaalne õhtusöök, sest mul just oli hirmus magusanälg. Täna läksin üksi poodi ja ostsin terve paraja hunniku magusat. Praeguseks on pooled pakendid juba lahti tehtud, aga ükski pole tühjaks söödud.
Poest tagasi tulles pillasin mõni 20 meetrit enne meie maja võtmed maha. Kreeka poiss, kellest tegelikult mööda üritasin kimada, ütles seepeale "ups". Ütlesin "exactly" ja hakkasin naerma. Ta küsis, kust pärit olen. Vastasin kreeka keeles, mispeale ta hakkas muga kreeka keeles rääkima. Vabandasin ja ütlesin, et see lause on ainuke, mida kreeka keeles oskan. Siis küsis, kas ma kreeka keelt ei räägigi. Ütlesin, et meil on siin streike olnud ja tunnid on ära jäänud. Selgitasin, mida tähendab sõna streik. Ütlesin, et vb natukese aja pärast oskan midagi veel kreeka keeles öelda. Ta arvas seepeale: you need to find a good greek man. Vastasin laia naeruga, et jah, just sellele ma loodangi.....ja kulgesin oma ühika trepi poole teda õrnalt tee pealt eest müksates. Soovisime teiseteisele ilusat päeva.

See on hämmastav, kuidas mõne inimesega on nii loomulik juttu ajada. Teiste vastu on aga justkui allergia. Palju oleneb tõesti suhtumisest, kuidas midagi öeldakse. Ma arvan, et kui keegi alustab positiivselt minuga suhtlemist, siis ei ole mul probleem vastata samaga. Kui aga negatiivselt, siis lähen tõeliselt turri. Ja seejärel on eelarvamusest keeruline lahti saada. Isegi kui tahan, siis selline "tunne" jääb sisse...ja head suhtlust takistama...


See nädal on järjekordselt sisukas olnud. Kõike jõudnud teha: muuseumis ja Knossoses käia, õppida ja koolis ära käia. Vanaemale helistasin. Temaga on nii hea rääkida. Ma tahan, et ta mõistaks, mida ma siin olles tunnen. Selleks peame reisile minema koos - Norrasse. Jah, Norrasse :D

Saksa piletid pean ära ostma. Ja siis pean ootama kuni vesi on päris-päris soe. Enne pean õppima. Tahan õppida. Aga ei oska alustada. Varsti juba oskan. Kohe on aprill:D Siis hakkab nalja saama...naljakuu ja värki!
Enne aprilli parim nali - i need to find a good greek man!

trippimine

Sisutihe nädalavahetus.

Käisime reedel linnas, sattusime Veneetsia päritolu linnusesse sisse ka vaatama, katusel käisime ka ära. Ma võin täie kindlusega väita, et tean, kus on mu lemmik koht istumiseks - olemiseks. Linnuse juures algava muuli kõige kaugemas otsas, 2,6 km jalutuskäiku. Seal saab ukerdada üles ja vaatada merd, paate. Lihtsalt olla. Mõnuleda. Vahel ka naerda pakse tädikesi, kes ennast üles upitada ei jõua nign nagu hülged meeleheitlikult ääre peal visklevad. :D
Ma imestan kuidas päris paljud inimesed sinna kõige kaugemasse otsa jalutavad. Teksapüksi ja kampsuniga. Üksi jalutavadki. Käivad lõpus ära, pööravad end ümber ja lähevad tagasi.

Toosama päev saime hiljem linnas Heini ja Susannaga kokku. Väga kummaline kohtumine, sest meie juurde tulid kaks tüdrukut, kes küsisid meie nimesid ja vanuseid. Laksu all olid vist, väga kohatu oli. Üks ütles, et on mustlane - selline tunne nagu nad tahaksid meilt midagi...väga ebamugav iseenesest.

Laupäeval ärkasime kell 9. Läksime linnamüüri juurde, et jõuda bussiga Phaistosesse. See oli suuruselt teine palee siin saarel. Praeguseks on muidugi ainult varemeid näha. Buss sõitis 1,5 h ja 63 km. Saime tasuta sisse, sest oleme tudengid, kes tulid seda ajaloolist paika uurima. Kohapeal vaatasime ringi, pildistasime. Palusime Austria biker'itel pilti teha. Saime nendega jutustada - geograafiaõpetaja oli üks. Rääkisime ühest ja teisest. Tagasiminnes rääkisime piletimüüjaga juttu. Ta ei väsinud mainimast, et ma peaks rohkem sööma. Rääkisime oma päritolust ja võtsime mälestuseks sidrun nende puu küljest kaasa. Muhe onu - Do you like it?eih?eih? YES!Kütsime ilge jooksuga bussi peale, mille ilmselt üks härrastest oli kinni peatanud. Jõudsime peale, tukastasime tagasiteel - buss oli suhteliselt tühi. Need bussisõidud ei ole mu lemmikud siin, erinevalt kõigest muust.

Laupäeva õhtul oli pidu Juanma korteris. Päris pikk maa jalutada keskväljakust. Aga läksime kõik koos. Nad olid booli teinud ja näkse ostnud. Lõpuks tuli aina rohkem inimesi juurde. Läksime kell 1.30 ära, et järgmisel hommikul tõusta jõuaks. Taksojuht sõitis veel meile nägemata teid pidi - lõpuks kooli juurde harjumatust suunast jõudes saime aru, kus oleme. Hakkasime juba kahtlema, kas ta meie sihtkohast ikka õigesti aru sai.


Pühapäeva hommikul ärkasin kell 8.30 . Veel varem:D Väga hea enesetunne oli. Ilm on veidi pilves. Kraade 27 - tappev. Bussi ei tulnud...sõitsime taksoga linna, kus Gülhan pidi prantslastega kohtuma - meie läksime otse bussijaama, et pileteid küsida. Archanes edasi-tagasi pilet 2.40 :D
Jõudsime veel viimasel hetkel kõik bussi peale. Pool tundi sõitu ja olime kohal. Väike küla - ilusad ja puhtad tänavad - tegime külas maju vaadates väikse mäkketõusu ja siis otsustasime päris mäejalamile minna, et tippu rühkida. Väga palav oli, päike säras ka lagipähe.
Osad peolised liitusid meiega otse südalinnast, ilma ööseks koju jõudmata. Lukas ja Pavla olid väga aeglased matkajad :D Aga seejuures väga lõbusad.
Kõmpisime 2 km külast välja mööda maanteed kuni lõpuks leidsime sildi, mis näitas, et mäetippu valge kiriku juurde on 5 km. Läksime käänduvat kruusateed pidi üles. Enne lõppu avastasin otsetee - trepisastmetega ja põõsaste vahel kulgev jalgrada. Teised läksid ringiga. Mina, Jana ja Andrea jõudsime esimesena tippu kiriku juurde.

Istusime juba pilvise taeva all mäe kõige kõrgemas tipus ja nautisime veidi ähmast vaadet. Ülevalt alla minnes ei uskunud, et kogu selle maa maha kõndisime. Maanteel õnnestus meil 11 inimesel sokutada ennast 1,5 km sõiduks kastiautosse, mis sõidutas meid külla otse bussipeatuse juurde. Istusime tavernas maha ja puhkasime, sõime ja jõime. Tavernas olid ainult vanahärrad, jutustasid ja mängisid erinevaid mänge. Meie olime seal ebatavaline nähtus, taaskord.
Bussisõit tagasi oli väga lühike. Üks kreeka mees ei jõudnud üle õla bussis meid ära vaadata. No ja siis tuli mul üleväsimus peale ja ma naersin oma 15 minutit pidurdamatult. Hea oli. Panin selle tüübi eesti keeles konkreetselt paika kah. Kui bussist linnas väljusime, siis üks teine poiss üritas meile veel lehvitada vm. Tema vaatas ka meid kõiki bussi sisenemisel pealaest jalatallani üle. Meeldisime talle vist.

Esmaspäeval - täna - käisime Garethiga muuseumis. Nägime oma silmaga kõik vanaaegsed esemed ära. Väga ilusaid asju osati teha, tõesti. Võimas.

Nüüd helistasin vanaemale. Sain mingi kõnekaardi ja juba 3. korral õnnestus numbri valimine (nupud ei töötanud kohe). Rääkisime 45 minutit. Nii hea on vanaemaga rääkida. Mulle meeldib. Ma kuulen ta häälest, kuidas ta naeratab. Ja see on nii hea tunne.


Siin on endiselt väga hea olla. Ma ei igatse koju, aga ma tahaks et kõik mu sõbrad ja tuttavad saaks siin koos minu ennast sama hästi tunda. See aga pole võimalik. Ma igatsen seda, et ma kedagi ammu tean, tunnen. Et saaks rääkida nii, et kogu taustsüsteem on selge.
Siin on teised tudengid ka väga lõbusad. Nendega saab rääkida ka ja ma tunnen ennast nende koos ka hästi, väga hästi. Aga see pole see... Vahel tunnen, et on liiga palju vaja selgitada...niisama blääbläätada. Ma ei jõua kõike seletada, ei viitsi. Võiks ju niisamagi aru saada, aga ei saa, sest nad ei tea mind. Meie ühine ajalugu on nii lühike.

Kuulus tüdruk!

Kolmapäev. Täna kestab veel, sest ma pole magama läinud - selle loogika järgi.

Muidu oli vaikne päev, justkui midagi ei teinud ära. Aga õhtusöögi ajal. Kui alles olin sööke valimas, kandikul vaid üks taldrik, tulid Türgi tüdrukud just söömast ja jäid muga juttu ajama, keerasin ennast nende poole ja mingil hetkel oli kääne nii kõva, et kandik, mis muidu lauale toetus, kukkus maha.
PALUN VÄGA!

Kõva naerulagin ja kestev aplaus! Minu kord!

Kui ma muidu ikka teisi niimoodi kuulsust nautimas nähes mõtlesin (küll kasutatud toidunõusid ära viies!!!!!), et minuga seda küll ei juhtu, pidin seekord alla vanduma. Juhtus minuga. Kui aplaus oli läbi, läks veel pool minutit enne kui ma totaalselt peedistusin. Türgi tüdrukud juba jõudsidki öelda, et ärgu ma punastagu, et pole midagi. Ja siis ma hakkasin punastama. Väga kummaline tunne oli. Samal ajal unustas Lukas kassapidajale oma toidukaarti näidata ja seal sai neil siis veel topelt nalja. Kui ma lõpuks uue ringiga kassa ette jõudsin, naeris see armas naine ikka veel. Talle vist meeldivad ERASMUS tüdrukud, kes asju ENNE kassani jõudmist juba maha jõuavad pillata.

Nüüd ei jäta keegi mind rahule. Bussipeatuses ootasime teisi, et koos välja minna. Tulevad, elevil näod peas: "oo, see on ju meie kooli kuulus tüdruk, küsime autogrammi":P Heaküll, oli jah naljakas. Aga mingil hetkel hakkas endast kuidagi armetu.

Igatahes on midagi nüüd blogisse kirjutada. Üks harjumuspäratu läbielamine. Nüüd hoian kandikut kahe käega ega lase kordagi lahti enam.

Klubis oli ikka päris nõme DJ. Küsisime, kuna alguses aint meie seltskond seal oli, kas ta soovilugu teeb - EI. Eino Tänks. Saime aga ringi tasuta shotte:D Mis maitses väga hästi ja üldse mitte alkoholi järele. Secret shot - if i tell you i have to kill you. Kuna meid nii palju oli, siis oldi peaaegu nõus mind ohverdama :D

Praegu on kell 4 saamas. Lähen magama ja sonin unes kandikute mahaloopimisest midagi ilusat ja meeldejäävat.

:D Ei ühtegi sisutut päeva!

POLAARPÄEV

Kreeka keele tund (ainuke kahe nädala jooksul, sest järgmisel nädalal on pühad jnejne). Kõiki kutsutakse ükshaaval tahvli ette - peab kirjutama kreeka tähtedes oma nime ja siis mingid suvalised sõnad, millega õpetaja sind seostab /alias mis ta ütleb.

Minu kord
Heini? EI
Susanna? EI OLE!!
Mariliis olen. (Ei ole soomlane, eestlane olen)

Lähen tahvli ette, haaran vildika kätte. Õpetaja küsib, kas tean kui palju kaalun. Ütlen, et ei tea. Küsib, kas mind huvitab kui palju ma kaalun. Ütlen, et tegelikult ei huvita ka. Seepeale ütleb, et tema oli ka kunagi kõhnem vms. Et ma võin nüüd tulevikku pilgu heita. Vaatab poistele otsa ja ütleb, et vananedes lähevad KÕIK ininimesed paksemaks. Ütlen, et siis on talvel soojem. Naerab.

Kirjutan nime ära. Ootan uut sõna, mida kirjutama peaks. Kirjutan ära, aimamata, mis see tähendab. Ta hakkab selgitama klassile, et teate küll seal põhjamaades on pool aastat selline aeg, kui on hästi hele kogu aeg ja päike loojub vaid paariks tunniks - küsib, kuidas seda inglise keeles kutsutakse. Polaarpäev. Just!
(Mõtlen, et ta arvab, et ma olen jääkarudega üles kasvanud või midagi - enne mind käis Anastassia tahvli ees ja selgitas, et Eesti naabrid on Venema ja Soome näiteks....et vb tema arvates on Eesti kuskil seal Soome, Venemaa ja Arktika vahel) Lähen kohale: aitäh Susanna. Oh, kamoon.

Olen oma kohal. Küsib üle klassi, kas meist keegi on noorem kui 20 aastat. Vaatab pool kõõrdi mulle otsa. Küsib, kas tõesti keegi ei ole noorem kui 20. Vaatab jälle klassis ringi, peatudes pikemalt osal, kuspool mina istun. Ei ole. Mina ka ei ole!!!!!!Oh, palun, jätke mind rahule :P Ütleb, et tema lapsed on 36-37 et me sobiks ta lastelasteks. Mõtleme, kas tõesti siin saadakse nii noorelt lapsi :P

Saame teada, et homme on üleüldine streik. The whole country has a strike. Niisiis, bussid ei sõida, pangad on taas kinni, poed suletud. ÜLLATAGE MIND VEEL - siin juba niisamagi ei tööta mitte keegi. Tunneme muret, kas koolisöökla on ka kinni. Hiljem selgub, et töötab ikka. Kergendus.

Räägime järgmisest esmaspäevast ja mainime ära, et meil on muuseumikülastus plaanis. Õpetaja proovib teeselda üllatust. Koolipäev ju? Tunnistab, et tõsi küll, kuna järgmine on vaba päev (25. , teisipäev=riigipüha), siis õpilased kooli ilmselt ei tule. Nii et järgmisel nädalal kreeka keele tunde ei ole.

Loeme dialoogi: Anastassia ja Susanna, palun. EI OLE SUSANNA!!! :D Lootusetu.
Sellepeale vabandab mitu korda ja ütleb, et Mariliis on väga ilus nimi. Jah, thanks, nii ilus et üldse minuga kokku ei lähe....vist...

Anastassia nimi on kreekapärane, see talle meeldib. Jääb meelde ka lihtsasti. Ja üldse see pidavat tähendama ülestõusmist (tuleneb sellest sõnast), Kristuse taassünd, teadagi. Ja tal on kaks nimepäeva: üks jõulude ja teine lihavõtete ajal.

Poola tüdrukud istuvad klassi lõpus. Nemad unustatakse ära. Kõigil hakkavad pead klassi tagaotsa pöörduma. Siis mõistab õpetaja, vana tainas (vabandan ette ja taha, aga ütlen ikkagi), et seal on veel keegi (klassis on ainult 3 pingirida). Küsib, kes nad on ja kustkohast tulevad. Annab neile materjalid. Huumor.

Selline on tüüpiline kreeka keele tund. Veidi nagu vastukarva silitamine ja samal ajal nõeltega torkimine. Keegi ei naudi seda, kuigi tihtipeale isegi nalja saab. Aga see on selline terav naljatamine, ärapanemine, iroonia. Ja vahepeal räägib õpetaja täiesti suvalist juttu, mis kedagi ei huvita.

Soome tüdrukutega eile naersime "your easter is our shit": easter=paska. Kui õpetaja üks kord varem seda tunnis mainis, venisid meie näod naerule. OOjaaa. Mitte keegi teine nii lõbusat seost ilmselt ei leidnud sõnade vahel.

Üldse arvas Heini, et õps on rassist - "i'm from finland" ülestunnistuse peale vastas õpetaja, et näen su nahavärvi järgi, et tuled põhjast, ise oma põske katsudes. Et kui mõni mustanahaline klassis oleks, siis ju nii vast ei öeldaks. Oled jah aafrikast, ma näen, mustanahaline oled ju. :D Iroonia.

Täna vaatas õps siis ilmselt mulle näkku ja tundis Heini nahavärvi minu näost ära. Järelikult sai minust põhjamaade üldnimetaja. I am Skandinavian countries. All of them. Mina, vaatamata oma kaalule ja kokkuvaletatud vanusele mahutan endasse siiski nii enda, Heini kui Susanna. Kui mitmekülgne saab olla......vägaväga......
:D:D:D

Ostsin poes kõvasti magusat - küpsist, batooni, šokolaadi, saiakest. Nüüd söön ja unustan selle kahtlase keeletunni järgnevaks kaheks nädalaks.

POLAARPÄEV?! olge nüüd!

babyface

Nad kõik peavad mind siin babyface'iks. Keegi ei taha uskuda, et olen 21. Ütlevad, et neid häirib natuke see, et nad teavad, et ma käin ülikoolis - aga muidu pakuks mulle 17. Oh kamooooon!

Kui õhtul pimedas sööma jalutame, hakkab jälle mingi skeerimuuvi jutt pihta, et kõigepealt tapetakse babyface ja siis blond girl ja siis teised:D

Mainisin eelmises postituses, et siin on kõik võimalik. Aga on kindlaid asju, mis pole võimalikud. Näiteks kreeka keele tund. Täna ilmus õpetaja 15 minutit hiljem kohale ütles, et neil on õpetajatega mingi seminaripäev (mis kõlas minu jaoks pigem, nagu tahaks nad puhata v kellegi sünnat pidada) ja et tund jääb ära. Järgmisel esmaspäeval jääb ka ilmselt tund ära, sest on päev enne riiklikku püha ja keegi kooli põhimõtteliselt ei tule. Ja siis teisipäeval on ju riigipüha - nii et unustage kreeka keel:D

Kahe päeva pärast tiksub üks kuu täis. Täna oli esimene hommik, kui tundsin end väsinuna - ei tahtnud üldse ärgata. Öised lobisemised jätta! Kuulasin Bocelli "Time to say goodbye" ja otsustasingi head aega öelda öistele arvuti ees passimistele.

Nüüd hakkan õppima - päevavalges on hea lugeda - pimedas väsitab ekraan silmi nii väga. Tahan juba midagi kirjutada ja teha, aga ei tea, kust alustada. Seepärast lihtsalt......alustan...kuskilt.

Kas nii saangi suureks/täiskasvanuks - teen asju, mida on vaja teha, mitte mida tahan teha...

treener

Siin on tõesti kõik võimalik.

Täna 18.09 spordisaalis, kus eelmise trenni inimesed veel võrkpalli mängisid: ega s e e mees ometi aeroobikatreener pole?

Vastus: rangelt jaatav, on küll.

Keskmist kasvu. Juuksed umbes sama pikad kui mul, laines, tumedad, aga hallika läikega, hobusesabas. Päikseprillid otsmikule lükatud. Mingi dressipüks jalas ja suhteliselt mittemeenuv dressipluus seljas.

Seda hämmingut - ma ei saa talle otsa vaadata ilma et naerma hakkaksin. Kõvasti ja isuga naerma...
Ega see ei olnud mingi lihtne aeroobikatund - juba 35. minutil tundsin, et niimoodi võib isegi soe hakata. Üldiselt ei saanud mitte sõnagi ta jutust aru. Mingid numbri ja vahepeal "taxi" ??Et nagu...mida?? MUl ei tekkinud asjakohane seos ilmselt.Ma olen üsna kindel, et ta tegi countdown'i sammukombinatsiooni alguseni.
Stepilauad nurka lükatud, tegime publiku silme all veel suhteliselt perversseid liigutusi ja lõpetasime ilma märkimisväärse venitusosata. Küljele kõhulihaseharjutust tehes loopis tüdrukute jalad täisnurga alla....suhteliselt...hoolimatult, võiks öelda.


unustamatu trenn? Jah, ilmselt küll. Võrreldamatu ka!

Pärast trenni kadus elekter selleks ajaks ära kui mina tahtsin duši alla minna. Tegin romantikos't, viisin küünlad vannituppa ja avastasin esenelegi üllatusena, et mingil hetkel jooksis kraanist juba päris sooja vett. Õige pea oli ka elekter tagasi ja romantika otsas :D

Täna valutab mu pea - ilmselt päikesest :D Sellestsamast Päikesest

Portugalilennu broneering - TEHTUD

Päike

See, kuidas päiksekiired siin naha alla ronivad, on hoopis teine asi kui...mujal.
Siin tahaks ennast lihtsalt mõnusalt tunda. Lähen õue ja laiutan seal oma egoga.


Mmm apelsin, lödistasin ennast üleni täis.
Ühika hoovi kuluks üks bassein ära - ostaks kummimadratsi ja hulbiks seal. (Nüüd teen vahet sõnadel hulpima ja helpima)

Siin on nii lihtne olla. Teed natuke midagi ära, loed päevaplaani täitunuks ja puhkad. Praegu ka - lihtsalt olen. Ei mõtle millelegi liiga palju, vaid tunnen ennast hästi. Nädalavahetuse planeerimine - kõigil on vaba aeg, ei pea timmima kellega kuidas ja kus kui kauaks. Kui tahame läheme ja teeme midagi, kui ei taha, siis teeme midagi muud...ja teistega.
Eestis sellist spontaansust endale lubada ei saa. Alati on kellelgi plaanid, mis eeldavad kaasategemist või siis oma plaanide muutmist/tühistamist.

Võtan oma plaani aprilli keskpaigaks kõik tähtsamad tööd ära teha. 20. aprill peaks vaheaeg olema, mil tahaks veidi saarel ringi vaadata. Mai alguses läheb juba kiireks. Saksamaa reis ja külaliste võõrustamine on siis plaanis.

Reminder: PÕ AT, Tourism Management küsimused ja kaasused, Garethile projekt (EESTI.ppt), Saksa ettevalmistus.
Jooksvalt kreeka keele ül, business english ül, filosoofia testid (küsin aegade muutmise kohta)

Nii et tegelikult on tegemist küll - ja tahtmist on juba ka. Alustangi sel nädalavahetusel filosoofia järgmise testiga! Kui just Ateenasse ei lähe - siin on kõik võimalik, sest kindlaid plaane pole :D

Aga mida ma ei ka ei teeks või ei mõtleks...või tegemata ei jätaks - alati paistavad päikesekiired mu peale...see on nii mõnus

the secret

Jane:
Fiskars,
sulavõi,
ekstaas,
Kalevipoeg,
ja tsutsufrei


Üks sõna, mis paneb ajurakud Ameerika mägedes sõitma.

FISKARS
Ma tean, see ongi nii. Ja kõik lähebki nii nagu minema peab, nagu ikka. Kas natuke peaks tõukama või tõmbama? Ei tea, ei pea vist. Kõik loksub iseenesest paika ja need inimesed, kellest me mõtleme, on olemas! Ma olen selles päris kindel. Sellesama kindluse pärast lähebki kõik hästi...:D


Ma olen nii rahulik. Igavikuliselt rahulik ja naudin seda. Sain täna aru, et kui siin linnas tõesti 150 000 inimest elab, siis ei ole see väikelinna sümptom, et autodest järele vaadatakse. Mis siis ikka. Täna eksis üks poiss mu ukse taha. Väga armas ja viisakas ja üldse mitte kreeklaslikult ülbe je ülesvuhveldatud. Küsis, kus on poiss, kes siin kuu aega tagasi elas. Ütlesin, et nägin teda kui ta oma asjadele järele tuli, aga nüüd ei tea temast midagi. Soovitasin naabri uksele koputada, aga seda vist ei olnud. Igatahes selle eksinud hingega rääkides tundsin ennast väga hästi ja turvaliselt - isegi väikest värelust ei visanud hinge kui ukse lahti tegin. See ongi jälle seesama rahulikkus. Rääkisin nagu...mina ei tea....nagu.....ükskõik millise sõbraga, kes küsib teise kohta.

Täna oli koolipäev tegelikult, väga ilus päev. Kõigepealt inglise keele tund (business english), siis Gareth mütoloogiast raamatukogus (kus tuleb alati koomalaadne uni peale) ja meeting Tourism Marketing õppejõuga. Pean 6 ptk läbi lugema ja nende põhjal eksamiküsimustele vastama + mõned kaasused semestri jooksul ära lahendama ja talle esitama), mis moodustab 30% lõpphindest).

Lähen Saksamaale, tahan Portugali. Tahan juba kleiti kanda ja pruun olla. Jõuab. Palju muud võiks tahta...aga ei taha.....

Siin on mõned asjad, mida ei jõua ära imestada - miks bussid graafiku alusel ei liigu ja miks meie alati 30 min ootama peame kui buss 2 x h käib. Kui siin tõesti midagi ära teha tahaks, peaks autoga ringi rallima, mis oleks samavõrd närvesööv kui ootamine.

Prügivedajate,
pangatöötajate,
Ateena bussijuhtide
ja mingite muude onklite streik.
Niisiis, kui elekter õhtul kaob, ei saa ka sooja vett, pole ka Internetiühendust (Skype töötab - imepärane).
Pangaautomaadid on rahast tühjad.
Kõik kohad on prügi täis.
Bussid veel käivad meil!!!

Juuksurisse lähen aprilli alguses, kui enne koppa ei viska :D

Täna õhtul välja minna ei viitsi, aga kes teab mis tuju tuleb. Tahan mingid plaanid paika panna, mis sest et elan hetkes, aga plaane on ka vaja.
Veel ei tea, mis nädalavahetus toob, ehk hea ilma ja sooja vee...!?

Ma olen rahul...

vaba esmaspäev

täna saime magada pärast pikka karnevalinädalavahetust Rethimnos. See linn pidi olema saare kõige ilusam - nii et nüüd on kõik hea nähtud:D

Bussiga kohale sõites hakkas veidi paha, sest mäed olid ümberringi ja pikalt ette ei saanud vaadata - merele vaade oli uskumatult ilus ja vabastav see-eest.

Päris seiklusrikas nädalavahetus, palju kära, tralli, kostüüme ja ka segadust (magamisega hostelis, kus osad voodid olid ootamatult hõivatud ja öösel keegi hambaid krigistas ja hommikupoole norskas)

Päris uskumatu on, et ikkagi on nii külm aeg-ajalt. Sain päris hea portsu külma. Haige ei ole, aga kui jälle külma kätte satun, siis on selline vastikult rahulik tunne. Enam ei taha väriseda vaid külmetan lihtsalt. Õpin end soojalt riidesse panema.

Pettusin vist mõnes inimeses. Nad ei ole ikka kõik nii toredad - vb hakkan suurest seltskonnast ära väsima, vb mitte. Aga siin on mõni inimene liiga enesekindel ja natuke....hoolimatu... tundub. Aga nalja saab sellegipoolest.

Naabripoiss ehmatas õhtul uksele koputamisega mind peaaegu et surnuks.....adrenaliinist uputas! Aga see selleks. Uimerdan liiga palju - peaks midagi ära tegema:D

homme alustan:D
Kujutan juba kuidas vesi on soe ja ilmad uskumatult palavad ja et kõik armsad inimesed on siin....

Aga muidu elan hetkes, naudin!!

Naudin!!

seesama reede

Naljakas - Mirjam õpetas Ungari poisse ütlema :"Tervis sulle, seks mulle". Nemad arvavad, et see on proosit, sest kuigi Mirjam vaeva nägi selgitamisega, vaatasid talle vastu vaid armunud silmad ja nendest edasi ajuni jutt ei jõudnud. Õhtu jooksul väsisid poisid ära ja arvasid, et võiks lühemaks selle "terviseks" väljendi teha. Nii et lõpptulemuseks sai (sest nad küsisid ka kuidas terviseks öeldakse): "terviseks, seks mulle" Ahjaa.....ja üks poistest on Mirjamist tõsiselt sisse võetud, märgin siinkohal ära.

Paulile ei meeldi teine Belgia poiss:D mis on päris kummaline.

Aga mida ma rääkida tahtsin. Kuidas me taksoga tagasi tulime grillipeolt. Kõndisime peatänavale välja ja siis sõitis takso mööda. Niikui muuseas tõstsin käe üles - peatus. Saime kuuekesi taksosse sisse upitada ennast. Lukas unustas turvavöö peale panna, ärkas poole sõidu pealt, nii et saime naeru kihistada. Millegipärast tuli mulle hirmus naer vahepeal peale ja siis kihistasin omaette ja vabandasin muudkui. Taksojuht hakkas ka naerma:D Muhe

Vajan und:D

REEEEEEEEEEEEEEEEDEEE

:D oojaa

koolist öeldi tunnis (kuhu jõuda oli mu päevane põhiplaan): " a tulge õige järgmisel neljapäeval"

ja siis me tšillisime kooli juures, käisime söömas

ja nüüd:D nüüd võtame päikest oma ühika juures, kõik vist arvavad et me oleme.." erilised" nagu arnold oksmaa, AGA siin on juba praegu meie jaoks suvi - tõsiselt!!!

Proovime, kuidas maitseb vein spraidiga (isetehtud siider). Ei soovitaks eriti:D Aga mis teha kui õlut ei joo!


Too tore kolmapäevane päev, kui käisime Harem'is, oli unustamatu:D Baldahhiin pea kohal, mõnus diivan ja kott-toolid, imehästi tantsivad inimesed..mm....mul on jälle naeratus pidevalt näol kui neid vaatasin. Kuna kõik tunnevad ennast nii hästi, siis tekib endal ka tunne, et tantsiks ja lõbutseks - ei taha paigal istuda:D

Kõik on nii liiga-liiga hästi. Nagu Gareth ütles, on ilmselt siit raske ära minna, sest meie (muutnud inimesed) oleme kultuurišokk eestlaste jaoks hiljem :D

Aga siin ma õpin, kuidas elada. Ja ausalt öeldes, ei meeldi mulle nende liiga abstaktne ettekujutus ajast. Nii et võtan endaga kaasa ainult positiivsed asjad:D mis sest, et kultuurišokk, vähemasti emotsioon ületöötavate eestlaste jaoks.

Eestis juuakse selleks et töömured unustada. Siin minnakse välja et tantsida, et ennast hästi tunda ja kokteilid on lihtsalt boonuseks...ma mõtlen nii :D Mulle meeldib nii mõelda - inimesed oskavad siin ennast hästi tunda ja nalja teha ja söömisest mõnu tunda. Ma arvan, et see on päikesest. Päriselt. Kuigi ma tean, et tuleb päev kui ma igatsen seda tüüpilist eestimaist vihmahoogu, mis lööb mõtted selgeks. Aga mitte veel, praegu naudin hetke. Praegust hetke. Ja ma olen tähele pannud, et ma ei hooli kellegi kommentaaridest - see on suur samm edasi. Mulle meeldib tunda ennast arenemas, aga samas olla endas piisavalt kindel ja enese põhimõtetele truu:D

Elagu KREETA

uskumatu fenomen - AEG

Juba poolteist nädalat Kreetal - see on võimatu. Aeg kaob käest. Isegi kui tunnen õhtuti vahel igavust, tundub, et aeg libiseb käest.
Rääkisime Pauliga, et ei olegi väga siin naerda midagi, varsti nutame juba ja läheme koju ära. Ta lubas mu prantsuse keele õpetajaks hakata.
Täna selgus, õigemini sel nädalal selgub lõplik tunniplaan. Pean ennast kokku võtma ja arvutis vähem lobisema. Kuigi teiste ERASMUS tudengitega saab ka päris tihti msn-i teel rääkida.
Pean sundima ennast kas õppima või siis väljas midagi tegema.

Päike ja inglise keeles rääkimine väsitab ära. Pärastlõunaks on alati uni peal. Pean päikesekreemi kuskilt leidma, siis saab natuke pleesitada.

Reedel on Georgia hotellis grillpidu, kuhu kõik peaks tulema. Väga lahe. Lubasin ülejärgmisel nädalal ujuma minna.

Siin lubab kolmapäevaks vihma. Ei tea veel millal keegi külla tuleb, aga võiks tulla:D

Mul on ikka keeruline hetkes elada, tahan midagi oodata või mingeid eesmärke.

Tegelt väsisin lihtsalt ära tänaseks:D Väsinud, aga õnnelik...!
Õhtul varem magama!