ma ei tunne ennast ilusana.
ma ei tunne ennast tahetuna.
ma ei tunne ennast vajalikuna.
ega ka eriti elavana mitte.
üpris jamasti.
kas mitte ei võigi nii olla, et see põhitõde, mis elu edasi viib - saada järglasi - ongi sellepärast põhitõde, et inimene tunneb ennast siis vajalikuna. inimlaps on ainuke, kes sünnijärgselt ei saa iseendaga üldse hakkama, on filosoofid mõtisklenud juba aastasadu.
et siis narkodiiler on väga vajalik suurele hulgale inimestest... tundub üpris lihtne tegelikult leida see amet, millega saakski endale veenvalt luua illusiooni, et olen vajalik.
ma ei saagi aru, mis siis lõpuks tähtis on. mingi vaate kohaselt just nagu ennast kogu aeg hästi tunda, iga päev. kas selle jaoks tuleks siis ennast kellelegi vajalikuks teha või...
...ma olen siin veidi eksinud ja ma ei jõua mõelda.
emo-keiss.
