peegli ees

miks on mõnikord vaja ennast mürgitada.

ja vahel tahab mõni inimene seda kogu aeg teha.


nädala absurdseim nali:
ta läks istus peegli ette, sest ei tahtnud üksi juua...

kinni

Ma olen kuskil ajaväravas kinni. Kui on õige hetk otsustada, olla asjalik, tegutseda kndlas sihis, siis mina olen süüdimatult kuskilt eemalt seda pealt vaatamas. Kuskil, kus ma ei taju seda, kuidas aeg vaikselt mööda lippab ja ümberringi kõik muu liigub. Mina olen ikka samas kohas paigal. Maatan vaikselt ringi, pea mõtetest tühi. Silm aeglaselt pilkumas. Nagu ootaks midagi, aga ei tea isegi mida.

Seni kuni aktuaalseid asju ära ei tee, ei saagi uute mõteteni edasi liikuda.
Nii palju "võiks" mõtteid on peas. Näiteks, võiks lindistada põnevaid juhtumisi ja jutuajamisi muutuvates kohtades. Saaks kunagi hiljem meelde tuletada endale. Huvitav on ise ka näha, kuidas mõtteid ja eriti just põhimõtted muutuvad. Praegu ka selline põnev aeg, kus ma pole milleski päris kindel. Kõik põhimõtted on väga kergesti painutatavad, sest ma ei tea, mis see õige asi on. Kuidas on õige käituda, suhelda, elada.Nõus kõike uskuma jääma.

Olen liiga naiivne. Liiga kergeusklik. Samas ei ole nii, et keegi seda enda huvides ära kasutaks.

Pingesituatsioon toob inimese tõelise pale välja. Hämming.Mõtlesin eile, et oleks võinud ikkagi psühholoogiat õppima minna. Üldse peaks rohkem õppima, iga päev. Lugema, meelde jätma, katsetama. Mitte ennast sundima, vaid tahtma. Kuhu on jäänud mu tahtmine....