see on mu läti etüüd :D (see on mul ätitüüd)
teisi lüües kaitsen ennast
need on lihtsalt mu geniaalsed ütlemised, mida oleks liiga hea unustada.
Aga üldiselt on praegu nii, et ma nägin öösel päris paha unenägu sellest, kuidas tulin tagasi Eestisse ja kõik üritasid mulle selgeks teha, et ma saan asjadest valesti aru ja et elu ei käi nii nagu mina arvan ja lõpuks ei tahtnud keegi mind näha ka ega minuga tegemist teha. Päris kummaline tunne oli üles ärgata. Paha kuidagi.
Mulle äsja meenus, et Eestis kehtib alkoholikeeld. Kummaline. Kreekas ei kehtestataks seda vist kunagi. Keegi isegi ei pakuks seda välja. Ja kui ka juhtub, et pakutakse välja ja pärast üleriigilisi streike kehtestatakse sellised reeglid, siis igaühel oleks raki kodus olemas. Vähemasti Kreetal.
:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D
Nüüd algab vist see aeg, mil ma käin päeval külma duši all hea meelega ja pärast duši alt tulekut lähen uuesti duši alla.
Pere on siin olnud terve nädala. Selle peale kui Mirjam eile küsis, kuidas ma jõuan (sest käisin ka pärast linna vahel bussidega kärutamist, pärast Samaria matka jne pidudel nägu näitamas), hakkasin nüüd täna ise ka mõtlema, kuidas ma nii joosta ja jalul jõuan olla. Asi on lihtne - ma tahan. Nii lihtne ongi. Meeletu maailm. Motivatsioon või mis. Sisemine! Tugevaim! Mäletan psühho tunnist!
Väga palav on olnud ja on praegu ka. Peaks ujuma, aga tegelikult tuleb just õpiaeg :D vupsa :D ja päevitada jõuaks natuke veel. Vaatame seda asja siin. Ma kujutan ette, kuidas ma nutan praamiga tagasi sõites. Nii palju asju on juhtunud. Nii palju head, naljakat, unustamatut, kummalist ka. Jah, just jah. Õudus. Õudusunenägu.
Ma tahaks nad kõik Eestisse kaasa võtta natukeseks.
Täna puhkan...vist...
Saturday, May 31, 2008
Wednesday, May 21, 2008
true to your heart
Ma mõtlen, miks on tihti nii, et inimesed ei taju nii ilmselgeid asju. Et ta on gay. Onju? Või veel lihtsam - et teda ei huvita. Et on hea vaikida.
Millegipärast olen natuke väga hea tuju nivoost alla vajunud. Kõik on ju hästi. Aga ju virvendab silme ees pilt sellest, mis hakkab toimuma kui koju jõuan. Kuidas päevi sisustan :D EI karda! Ootan.
Minu selle kuu (kui mitte aasta) marurahulik meeletus.
Kõik algas sellest, kui läksime sööma ja mu saatus mulle loivates vastu jalutas. Läksin trotsi täis ja kui Mirjamiga enne Eurovisiooni poolfinaali algust kooli aiast jalutamast tagasi jõudsime, teda nähes, kutsusin ta ka siis Eurovisiooni vaatama. Ja kutsusin naabripoisi ka. Sähke. :D Asi oli selles, et tüdrukud kiusasid mind natuke tema pärast, et ma ei rääkinud temaga ja blääblää. Aga täna sain ka aru, et mul ei ole seda vaja. Ma ei viitsi rääkida juttu. Tühjast-tähjast. Ja ma ei taha võõrastele oma väärtuslikke mõtteid avaldada. Ei taha nendega arutada asjadest. Vat.
Igatahes vaatasime siis kreeka poiste ja Özlemi, Gülhaniga eelvooru ära. Ja....mulle aitas. Tahtis välja, joosta, põgeneda, värsket õhku hingata (ka otseses mõttes).
Ütlesin, et lähme ujuma. Mirjam korraks kahtles veel, sest aimas, et ma kahtlesin selle plaani teostatavuses. Alati kahtleme! Aga läksime. Poisid ei tulnud. Kombineerisime endale öiseks ujumiseks kohased riided selga ja läksime taksopeatusse kooli ette. Sõitsime georgia hotelli ette. Sealt ei olnud kedagi kaasa võtta. Käisime jalutasime veel pervode motikameeste nilbuste saatel paar bussipeatust edasi, et kutsuda Gabor ja Attila ujuma. Mirjam oli päris täpse käega. Viskas kivi vastu rõduääretoru. Kus aga helises. Kuulasime vist kükitades ja naerdes. Poisid tulid rõdule, otsustasid et nad ei uju täna öösel. Nii me läksimegi siis ise randa. Käisime vees. Nägime haid:D Okei, mina...mina nägin haid.
Istusime täiskuu valguses päevitustoolidel. Raputasin kõik riided ja räti liiva täis. Täiuslik tund oli. Kaks tundi. Kesse seda ikka mõõtis.
Saime sama taksojuhiga koju tagasi. 5€ libatakso. Wheeee!
Täna oli saatus ka jälle koolisööklas. See ajas mind närvi. Õnneks nad ei istunud meiega ühte lauda. Ma oleks vihaseks saanud. Tüdinud, noh. Ei tohi ikka leierdada üht ja sama teemat mulle ette. Muidu oleks naljakas, aga siis enam ei ole.
Ja see, et tüüp meile (mitte mulle) silma satub, sest samal ajal söömas käib ei tohiks teab mis "märk" olla, palun!? Kindlasti on sööklas veel neid tüüpe, kes kogemata (näljatunde=saatuse ajendil) käivad meiega samal ajal söömas, lihtsalt me ei mäleta nende nägusid.
Aga tegelikult see kosjakontori värk on küll selline nagu ta on. See mõjub, mulle ei meeldi see. Minu puhul mõjus ka. Inimene on lihtne olend ikka kogu oma keerukuses. Ja mis ma nüüd siis mõtlen. Mõtlen, et tegelikult teen seda, mida tahan. Ja kui ei taha, siis ei tee midagi. Õppida tahan, sest ei oska õppimata jätta ja kõigele käega lüüa. Veel ei oska õnneks.
Aga tahan jalutada öösel. Ma ei jaluta sellepärast, et kardan kellegagi kohtuda, kellega ma rääkida ei taha. Ja kardan, et teised kardavad sellepärast, kui jalutan üksi. Aga üksi on nii hea jalutada. Eriti kui öösel lõpuks on õhk värske.
Aga nüüd on vist see aeg, kui 6 kuud mu kaasasündinud liiga head neutraaltuju sai ümber. Ja olengi natuke aeglasem, rahulikum, laisem, vähem õnnelik.
Ja täiskuu muidugi.
Tegelt tahaks selle tüübi käest küsida, mida ta tahab. Ja kellest. Sest ma ei tea vastust. Ja jõuan ringiga tagasi sinna, et mõtlen, miks ma ei taju ilmselgeid asju. Võib-olla ei taha lihtsalt. Jah, ei taha. Aga sisetunne ütleb ka, et ei ole nii nagu arvata võiks. Vaid on teisiti, aga ma ei saa aru, kas mu sisetunne kaitseb mind:D Ma oskan endiselt väga kavalalt endale valetada, arvan nii.
Aga las olla täiskuine öö.
Ma tahaks olla öö.
Ja tahaks olla teiste pärast oma üliheas neutraaltujus. Aga kõik on väga hästi. Ma lihtsalt ei jõua rabeleda. Tahan niisama olla. Mitte nii ülereageerida. Cold country's girl. Ja seda ma tean, et tüdrukud said nüüd natuke paremini minust aru. Et ma olengi teistmoodi. Põhjamaine hing :D DEEP
Millegipärast olen natuke väga hea tuju nivoost alla vajunud. Kõik on ju hästi. Aga ju virvendab silme ees pilt sellest, mis hakkab toimuma kui koju jõuan. Kuidas päevi sisustan :D EI karda! Ootan.
Minu selle kuu (kui mitte aasta) marurahulik meeletus.
Kõik algas sellest, kui läksime sööma ja mu saatus mulle loivates vastu jalutas. Läksin trotsi täis ja kui Mirjamiga enne Eurovisiooni poolfinaali algust kooli aiast jalutamast tagasi jõudsime, teda nähes, kutsusin ta ka siis Eurovisiooni vaatama. Ja kutsusin naabripoisi ka. Sähke. :D Asi oli selles, et tüdrukud kiusasid mind natuke tema pärast, et ma ei rääkinud temaga ja blääblää. Aga täna sain ka aru, et mul ei ole seda vaja. Ma ei viitsi rääkida juttu. Tühjast-tähjast. Ja ma ei taha võõrastele oma väärtuslikke mõtteid avaldada. Ei taha nendega arutada asjadest. Vat.
Igatahes vaatasime siis kreeka poiste ja Özlemi, Gülhaniga eelvooru ära. Ja....mulle aitas. Tahtis välja, joosta, põgeneda, värsket õhku hingata (ka otseses mõttes).
Ütlesin, et lähme ujuma. Mirjam korraks kahtles veel, sest aimas, et ma kahtlesin selle plaani teostatavuses. Alati kahtleme! Aga läksime. Poisid ei tulnud. Kombineerisime endale öiseks ujumiseks kohased riided selga ja läksime taksopeatusse kooli ette. Sõitsime georgia hotelli ette. Sealt ei olnud kedagi kaasa võtta. Käisime jalutasime veel pervode motikameeste nilbuste saatel paar bussipeatust edasi, et kutsuda Gabor ja Attila ujuma. Mirjam oli päris täpse käega. Viskas kivi vastu rõduääretoru. Kus aga helises. Kuulasime vist kükitades ja naerdes. Poisid tulid rõdule, otsustasid et nad ei uju täna öösel. Nii me läksimegi siis ise randa. Käisime vees. Nägime haid:D Okei, mina...mina nägin haid.
Istusime täiskuu valguses päevitustoolidel. Raputasin kõik riided ja räti liiva täis. Täiuslik tund oli. Kaks tundi. Kesse seda ikka mõõtis.
Saime sama taksojuhiga koju tagasi. 5€ libatakso. Wheeee!
Täna oli saatus ka jälle koolisööklas. See ajas mind närvi. Õnneks nad ei istunud meiega ühte lauda. Ma oleks vihaseks saanud. Tüdinud, noh. Ei tohi ikka leierdada üht ja sama teemat mulle ette. Muidu oleks naljakas, aga siis enam ei ole.
Ja see, et tüüp meile (mitte mulle) silma satub, sest samal ajal söömas käib ei tohiks teab mis "märk" olla, palun!? Kindlasti on sööklas veel neid tüüpe, kes kogemata (näljatunde=saatuse ajendil) käivad meiega samal ajal söömas, lihtsalt me ei mäleta nende nägusid.
Aga tegelikult see kosjakontori värk on küll selline nagu ta on. See mõjub, mulle ei meeldi see. Minu puhul mõjus ka. Inimene on lihtne olend ikka kogu oma keerukuses. Ja mis ma nüüd siis mõtlen. Mõtlen, et tegelikult teen seda, mida tahan. Ja kui ei taha, siis ei tee midagi. Õppida tahan, sest ei oska õppimata jätta ja kõigele käega lüüa. Veel ei oska õnneks.
Aga tahan jalutada öösel. Ma ei jaluta sellepärast, et kardan kellegagi kohtuda, kellega ma rääkida ei taha. Ja kardan, et teised kardavad sellepärast, kui jalutan üksi. Aga üksi on nii hea jalutada. Eriti kui öösel lõpuks on õhk värske.
Aga nüüd on vist see aeg, kui 6 kuud mu kaasasündinud liiga head neutraaltuju sai ümber. Ja olengi natuke aeglasem, rahulikum, laisem, vähem õnnelik.
Ja täiskuu muidugi.
Tegelt tahaks selle tüübi käest küsida, mida ta tahab. Ja kellest. Sest ma ei tea vastust. Ja jõuan ringiga tagasi sinna, et mõtlen, miks ma ei taju ilmselgeid asju. Võib-olla ei taha lihtsalt. Jah, ei taha. Aga sisetunne ütleb ka, et ei ole nii nagu arvata võiks. Vaid on teisiti, aga ma ei saa aru, kas mu sisetunne kaitseb mind:D Ma oskan endiselt väga kavalalt endale valetada, arvan nii.
Aga las olla täiskuine öö.
Ma tahaks olla öö.
Ja tahaks olla teiste pärast oma üliheas neutraaltujus. Aga kõik on väga hästi. Ma lihtsalt ei jõua rabeleda. Tahan niisama olla. Mitte nii ülereageerida. Cold country's girl. Ja seda ma tean, et tüdrukud said nüüd natuke paremini minust aru. Et ma olengi teistmoodi. Põhjamaine hing :D DEEP
Saturday, May 17, 2008
please wait
See on kuidagi mõistmatu.
Alustuseks natuke taustainfot.
Käisime täna rannas, kuhu tuli ka eesti tüdrukute seltsi Attila, Ungari poiss. Üliõpilasesinduse president. Sulistasime, päevitasime, jäime randa magama, sõime - otseloomulikult. Vesi on mõnus, ujuda täitsa kannatab juba. Oli vist teine päev siinoleku jooksul, mil tult peaaegu et ei olnud.
Nüüd jõudsime koju. Nahk veidi punane, sulistasin duši all soola ja liiva seljast maha. Istusin arvuti ette, et muusikat kuulata. Seda ma ei teinud. Hakkasin blogisid lugema, pilte vaatama.
Siis kuulsin koputust oma uksel. "Kes seal on?" küsisin. Ei midagi. Hakkasin kahtlema, kas minu uksele koputati. Mõtlesin, et võib-olla mõni kreeklane. Võib-olla koristaja on midagi ära kaotanud. Tõusin toolilt, rätik ümber, häikasin uuesti: "Kes seal on?". Vaatasin ringi - oo ei, mu tuba on nii sassis. Kuulsin vastust:" It's me, Attila". Ei no tore. Idüll. Kõhklevad toonil lisasin:"Please wait". Vastus oli: "ok". Möödusid paar sekundit, mille jooksul mõtesin, kus riideid selga leiaks. Kuulsin, et katsub ukselinki. EI ole võimalik. Ma ju ütlesin, et palun oodaku veidi. Hõikasin uuesti, et ta ootaks natuke veel.
Ma kiidan end mõtte eest, uks ka päeval lukus hoida. Tubli tüdruk, mammu! Jätka samamoodi.
Kui ukse avasin ja talle pesumasina tarvis münte vahetasin, vabandas ta mitu korda et segab. Muideks, see oli teine kord kui ma rätikus istusin kui ta tuli ukse taha. Seekord aga sikutasin riided ruttu ukse avamise puhul selga.
Aga küsimus jääb õhku. Miks katsuda ust, kui ma olen palunud oodata ja ta on sellega nõustunud. See on ju kuidagi mõistmatu. !?
Alustuseks natuke taustainfot.
Käisime täna rannas, kuhu tuli ka eesti tüdrukute seltsi Attila, Ungari poiss. Üliõpilasesinduse president. Sulistasime, päevitasime, jäime randa magama, sõime - otseloomulikult. Vesi on mõnus, ujuda täitsa kannatab juba. Oli vist teine päev siinoleku jooksul, mil tult peaaegu et ei olnud.
Nüüd jõudsime koju. Nahk veidi punane, sulistasin duši all soola ja liiva seljast maha. Istusin arvuti ette, et muusikat kuulata. Seda ma ei teinud. Hakkasin blogisid lugema, pilte vaatama.
Siis kuulsin koputust oma uksel. "Kes seal on?" küsisin. Ei midagi. Hakkasin kahtlema, kas minu uksele koputati. Mõtlesin, et võib-olla mõni kreeklane. Võib-olla koristaja on midagi ära kaotanud. Tõusin toolilt, rätik ümber, häikasin uuesti: "Kes seal on?". Vaatasin ringi - oo ei, mu tuba on nii sassis. Kuulsin vastust:" It's me, Attila". Ei no tore. Idüll. Kõhklevad toonil lisasin:"Please wait". Vastus oli: "ok". Möödusid paar sekundit, mille jooksul mõtesin, kus riideid selga leiaks. Kuulsin, et katsub ukselinki. EI ole võimalik. Ma ju ütlesin, et palun oodaku veidi. Hõikasin uuesti, et ta ootaks natuke veel.
Ma kiidan end mõtte eest, uks ka päeval lukus hoida. Tubli tüdruk, mammu! Jätka samamoodi.
Kui ukse avasin ja talle pesumasina tarvis münte vahetasin, vabandas ta mitu korda et segab. Muideks, see oli teine kord kui ma rätikus istusin kui ta tuli ukse taha. Seekord aga sikutasin riided ruttu ukse avamise puhul selga.
Aga küsimus jääb õhku. Miks katsuda ust, kui ma olen palunud oodata ja ta on sellega nõustunud. See on ju kuidagi mõistmatu. !?
Friday, May 9, 2008
johannes
vahepeal on ni palju toimunud.
Ma olen üsna kindel, et hakkan selliseid tegusaid ja kohanemisvõimet proovile panevaid aegu igatsema. Käisime Brüsselis ära, Siimuga kohtusime. Ei julgenud küsida, kuhu miljonid jäid. Vb kunagi hiljem;) Igatahes tegime pilti ka.
Sakslased on...tüüpilised. Siirad. Ainuke asi oli, et nad ei tulnud tihti selle peale, et meid kuskile kas või hängima kutsuda. Vanemad ka enamusjaolt ja tahtsin õhtuti magada. Brüsselis hängisime on südalinna hotelli lähedal ühel õhtul. Seal oli üks...iluspoiss. Ta kartis mind....nagu nad kõik...järjekordselt..:D ütles viimasel õhtul, kui grillisime, et ma olen nii kurja pilguga. Teised seda ei arvanud.
Siin on meil hundu, mõmsik ja Johannes.
Johannes on geenius.
Kui keska saab lõpetada maksimaalselt 1,0 hindega, sisi tema lõpetas 1,2 hindega. (liiga hea et tõsi olla). Tal on ka absoluutne kuulmine. Ta mängib klaverit, orelit, viiulit ja...kõike. Ta on...väga siiras ja inimesed hindavad seda tema juures. Kuigi välimuselt ja olekult suhteliselt geniaalselt nohiklik, ei heida mitte keegi siin talle seda ette, mis on väga mõnusalt normaalne. Kõik imetlevad teda. Saksa närviuuringute ja jumal teab mis keskus on keskendunud tema uurimisele. Ta on lahe. Geniaalne.
Ma imetlen seda, kuidas ta ennast määratleb. Kui tagasihoidlik ta kogu teiste kiituse juures on. Kuidas ta minu naljade peale ennast käpuli naerda võib. Ja ma ei saa aru sellest, miks ta arvas, et mina ni uskumatult lahe olen. Ma olen hoopis hoopis midagi muud. Ja me vaidlesime ka omavahel natuke seepärast. Ühesõnaga ei saa ma aru, miks üks selline poiss jäi laia naeratusega minu poole vaatama. Kuulis mind korra klaveri peal koperdamas ja oli siiralt vaimustuses. See ei ole võimalik, tõesti, ma ütlesin ka, et ma tean, et olen rohkemaks võimaline, aga ta oli juba sellest vaimustuses.....meelelahutuslikus mõttes....kui ma tema kirjutatud lugu ühe käega, purjus peaga kaasa mängisin klaveril. 5 nooti ainult! ja kui mulle fraas meelde jäi, siis hakkas rääkima, et mul võivad ka ikka mingid võimed olla. Kõik teised kõrval ...muigasid...on vist õige sõna:D
ei, aga lahe
ja siin on meil veel ka...mõmsik. Ta on nagu karupoeg Puhh.....ei..nagu üks tõeline multikategelane. Tegin pilti, panen netti. Pikk tukk, vanus 39, kõht punnis, istub käed põlvede vahel, rääkides tuleb alati peaga lähemale nagu räägiks saladust. Aga väga siiras ja lahe kuju. Natuke tegime taga nalja ka, aga lihtsalt seepärast, et ta nii muhe on. Natuke aeglane on ka. Naljast aru ei saa. Kinganumber on 51!!!!
siis oli siin veel hundu. Kes jõi ennast purupurju. Samal ajal kui teised lõket õllega kustutasid, puhud hundu lõhet põlema uuesti. Ja tegelikult oli ta isegi nii purjus, et tuikus nagu meremees tormisel merel.
Stefan ja Mona meeldisid mulle ka. Noored ja tõeliselt targad ja uudishimulikud. Eesti suhtes. Tahavad külla tulla. Väga ebakomplitseeritud inimesed!
Aga see väike Johannes on küll.....midagi uskumatut. Ta on esimene geenius, keda ma tean.
Ma olen üsna kindel, et hakkan selliseid tegusaid ja kohanemisvõimet proovile panevaid aegu igatsema. Käisime Brüsselis ära, Siimuga kohtusime. Ei julgenud küsida, kuhu miljonid jäid. Vb kunagi hiljem;) Igatahes tegime pilti ka.
Sakslased on...tüüpilised. Siirad. Ainuke asi oli, et nad ei tulnud tihti selle peale, et meid kuskile kas või hängima kutsuda. Vanemad ka enamusjaolt ja tahtsin õhtuti magada. Brüsselis hängisime on südalinna hotelli lähedal ühel õhtul. Seal oli üks...iluspoiss. Ta kartis mind....nagu nad kõik...järjekordselt..:D ütles viimasel õhtul, kui grillisime, et ma olen nii kurja pilguga. Teised seda ei arvanud.
Siin on meil hundu, mõmsik ja Johannes.
Johannes on geenius.
Kui keska saab lõpetada maksimaalselt 1,0 hindega, sisi tema lõpetas 1,2 hindega. (liiga hea et tõsi olla). Tal on ka absoluutne kuulmine. Ta mängib klaverit, orelit, viiulit ja...kõike. Ta on...väga siiras ja inimesed hindavad seda tema juures. Kuigi välimuselt ja olekult suhteliselt geniaalselt nohiklik, ei heida mitte keegi siin talle seda ette, mis on väga mõnusalt normaalne. Kõik imetlevad teda. Saksa närviuuringute ja jumal teab mis keskus on keskendunud tema uurimisele. Ta on lahe. Geniaalne.
Ma imetlen seda, kuidas ta ennast määratleb. Kui tagasihoidlik ta kogu teiste kiituse juures on. Kuidas ta minu naljade peale ennast käpuli naerda võib. Ja ma ei saa aru sellest, miks ta arvas, et mina ni uskumatult lahe olen. Ma olen hoopis hoopis midagi muud. Ja me vaidlesime ka omavahel natuke seepärast. Ühesõnaga ei saa ma aru, miks üks selline poiss jäi laia naeratusega minu poole vaatama. Kuulis mind korra klaveri peal koperdamas ja oli siiralt vaimustuses. See ei ole võimalik, tõesti, ma ütlesin ka, et ma tean, et olen rohkemaks võimaline, aga ta oli juba sellest vaimustuses.....meelelahutuslikus mõttes....kui ma tema kirjutatud lugu ühe käega, purjus peaga kaasa mängisin klaveril. 5 nooti ainult! ja kui mulle fraas meelde jäi, siis hakkas rääkima, et mul võivad ka ikka mingid võimed olla. Kõik teised kõrval ...muigasid...on vist õige sõna:D
ei, aga lahe
ja siin on meil veel ka...mõmsik. Ta on nagu karupoeg Puhh.....ei..nagu üks tõeline multikategelane. Tegin pilti, panen netti. Pikk tukk, vanus 39, kõht punnis, istub käed põlvede vahel, rääkides tuleb alati peaga lähemale nagu räägiks saladust. Aga väga siiras ja lahe kuju. Natuke tegime taga nalja ka, aga lihtsalt seepärast, et ta nii muhe on. Natuke aeglane on ka. Naljast aru ei saa. Kinganumber on 51!!!!
siis oli siin veel hundu. Kes jõi ennast purupurju. Samal ajal kui teised lõket õllega kustutasid, puhud hundu lõhet põlema uuesti. Ja tegelikult oli ta isegi nii purjus, et tuikus nagu meremees tormisel merel.
Stefan ja Mona meeldisid mulle ka. Noored ja tõeliselt targad ja uudishimulikud. Eesti suhtes. Tahavad külla tulla. Väga ebakomplitseeritud inimesed!
Aga see väike Johannes on küll.....midagi uskumatut. Ta on esimene geenius, keda ma tean.
Subscribe to:
Posts (Atom)