true to your heart

Ma mõtlen, miks on tihti nii, et inimesed ei taju nii ilmselgeid asju. Et ta on gay. Onju? Või veel lihtsam - et teda ei huvita. Et on hea vaikida.
Millegipärast olen natuke väga hea tuju nivoost alla vajunud. Kõik on ju hästi. Aga ju virvendab silme ees pilt sellest, mis hakkab toimuma kui koju jõuan. Kuidas päevi sisustan :D EI karda! Ootan.

Minu selle kuu (kui mitte aasta) marurahulik meeletus.
Kõik algas sellest, kui läksime sööma ja mu saatus mulle loivates vastu jalutas. Läksin trotsi täis ja kui Mirjamiga enne Eurovisiooni poolfinaali algust kooli aiast jalutamast tagasi jõudsime, teda nähes, kutsusin ta ka siis Eurovisiooni vaatama. Ja kutsusin naabripoisi ka. Sähke. :D Asi oli selles, et tüdrukud kiusasid mind natuke tema pärast, et ma ei rääkinud temaga ja blääblää. Aga täna sain ka aru, et mul ei ole seda vaja. Ma ei viitsi rääkida juttu. Tühjast-tähjast. Ja ma ei taha võõrastele oma väärtuslikke mõtteid avaldada. Ei taha nendega arutada asjadest. Vat.
Igatahes vaatasime siis kreeka poiste ja Özlemi, Gülhaniga eelvooru ära. Ja....mulle aitas. Tahtis välja, joosta, põgeneda, värsket õhku hingata (ka otseses mõttes).

Ütlesin, et lähme ujuma. Mirjam korraks kahtles veel, sest aimas, et ma kahtlesin selle plaani teostatavuses. Alati kahtleme! Aga läksime. Poisid ei tulnud. Kombineerisime endale öiseks ujumiseks kohased riided selga ja läksime taksopeatusse kooli ette. Sõitsime georgia hotelli ette. Sealt ei olnud kedagi kaasa võtta. Käisime jalutasime veel pervode motikameeste nilbuste saatel paar bussipeatust edasi, et kutsuda Gabor ja Attila ujuma. Mirjam oli päris täpse käega. Viskas kivi vastu rõduääretoru. Kus aga helises. Kuulasime vist kükitades ja naerdes. Poisid tulid rõdule, otsustasid et nad ei uju täna öösel. Nii me läksimegi siis ise randa. Käisime vees. Nägime haid:D Okei, mina...mina nägin haid.

Istusime täiskuu valguses päevitustoolidel. Raputasin kõik riided ja räti liiva täis. Täiuslik tund oli. Kaks tundi. Kesse seda ikka mõõtis.
Saime sama taksojuhiga koju tagasi. 5€ libatakso. Wheeee!

Täna oli saatus ka jälle koolisööklas. See ajas mind närvi. Õnneks nad ei istunud meiega ühte lauda. Ma oleks vihaseks saanud. Tüdinud, noh. Ei tohi ikka leierdada üht ja sama teemat mulle ette. Muidu oleks naljakas, aga siis enam ei ole.

Ja see, et tüüp meile (mitte mulle) silma satub, sest samal ajal söömas käib ei tohiks teab mis "märk" olla, palun!? Kindlasti on sööklas veel neid tüüpe, kes kogemata (näljatunde=saatuse ajendil) käivad meiega samal ajal söömas, lihtsalt me ei mäleta nende nägusid.

Aga tegelikult see kosjakontori värk on küll selline nagu ta on. See mõjub, mulle ei meeldi see. Minu puhul mõjus ka. Inimene on lihtne olend ikka kogu oma keerukuses. Ja mis ma nüüd siis mõtlen. Mõtlen, et tegelikult teen seda, mida tahan. Ja kui ei taha, siis ei tee midagi. Õppida tahan, sest ei oska õppimata jätta ja kõigele käega lüüa. Veel ei oska õnneks.

Aga tahan jalutada öösel. Ma ei jaluta sellepärast, et kardan kellegagi kohtuda, kellega ma rääkida ei taha. Ja kardan, et teised kardavad sellepärast, kui jalutan üksi. Aga üksi on nii hea jalutada. Eriti kui öösel lõpuks on õhk värske.

Aga nüüd on vist see aeg, kui 6 kuud mu kaasasündinud liiga head neutraaltuju sai ümber. Ja olengi natuke aeglasem, rahulikum, laisem, vähem õnnelik.
Ja täiskuu muidugi.

Tegelt tahaks selle tüübi käest küsida, mida ta tahab. Ja kellest. Sest ma ei tea vastust. Ja jõuan ringiga tagasi sinna, et mõtlen, miks ma ei taju ilmselgeid asju. Võib-olla ei taha lihtsalt. Jah, ei taha. Aga sisetunne ütleb ka, et ei ole nii nagu arvata võiks. Vaid on teisiti, aga ma ei saa aru, kas mu sisetunne kaitseb mind:D Ma oskan endiselt väga kavalalt endale valetada, arvan nii.
Aga las olla täiskuine öö.
Ma tahaks olla öö.
Ja tahaks olla teiste pärast oma üliheas neutraaltujus. Aga kõik on väga hästi. Ma lihtsalt ei jõua rabeleda. Tahan niisama olla. Mitte nii ülereageerida. Cold country's girl. Ja seda ma tean, et tüdrukud said nüüd natuke paremini minust aru. Et ma olengi teistmoodi. Põhjamaine hing :D DEEP