kõigega

praegu on nii, et ma olen kõigega valmis kaasa minema, silmad lahti, naeratus näol. Siia istuma, sinna tulema, kutsuge ainult. See pole meeleheitlik seltskonnavajadus, vaid tahaks töö kõrvalt midagi uut näha ja teha. Midagi on vaja teistmoodi teha.

Imelik on vaid see, et ennast ei oska ma kokku võtta, et teha asju, mida pean tegema. See ei ole eriti positiivne. Uusi laule on vaja raadiosse. Ei jõua neid samu kogu aeg kuulata.Samamoodi on sellega nagu minu tegemistega.

Peab vist hakkama ikka ise midagi orgunnima, ei või oodata, et iseenesest midagi sülle langeb kui kodus laiutan ja puhata proovin. Päeva lõpuks olen väsinud. See aasimine väsitab ka nii ära. Eriti kui mõni seda kruvi üle keerata tahab kogu aeg. Mingi mõttetu loba ei ole enam naljakas. Ja see ei ole ka enam naljakas kui sellest aru ei saada ja ikka edasi sokitakse.

kuidas ma lõin sajaga põnnama - ja kahetsesin

On üks asi, mida ma kahetsen.

Rongis.

Mind nii tõmbas tema poole, kuigi ma polnud talle otsagi vaadanud. Ja ta tundis ennast nii mugavalt ega peljanud minu lähedust. Seda et ta jope mu käekoti vastas oli. Korraks vaataks, kui telefoni kotist välja võtsin. Ta tasku lukk oli väga lähedal mu kotilukule.

Mul tuli uni, tal tuli uni. Mõlemad laiutasime väga sõbralikult. Ja ta vaatas mulle otsa, kui ma läksin. Ja ma vaatasin talle otsa, veidi häbelikult, liiga häbelikult, ütlesin aitäh ja juba läinud olingi.

Enne minekut käis mõte läbi, et jätaks „kogemata“ telefoni rongi…või visiitkaardi või….sõidaks temaga koos baltasse välja. Neid mõtteid oli rohkem kui üks….ja…ma ei teinud midagi…..ja ma oleks niiiii pidanud midagi tegema.

Ma kõndisin endale igasugu versioone ette kujutades bussipeatusesse. Trampisin tee peale seisma jäädes jalgu. Miks ma ei teinud midagi? Miks ma ei …ei küsinud ta nime või numbrit…või kas või mis on järgmine peatus……

ma pole veel neid asju, mida ma liiga ägedalt teinud olen, kui seda tegemata jätmist....

Saatus, kus oled nüüd kui Sind vaja on?