mis sa ikka rabad

Tsess on väga hea suhtumisega. Ma ei oska päris nii olla ja päris nii iseenesestmõistetavalt seda maailma enda ümber vallutada.

Et tõepoolest, mis ma siin olen neljandat ööd üleval, proovides endale tõestada, et teatav keskendumuse tase on veel saavutatav. MIdagi kindlasti on, aga see ei ole mingi saavutus. Pigem magada ja olla terve, õnnelik ja naeratav. Aga ikkagi...alles on plaan õppima hakata.

Kui ma olen puhanud, õnnelik, näeks hea välja ja tunneks, et näen hea välja, siis ma oleks abivalmim, särtsakam ja kiirema mõtlemisega. Tõenäoliselt aitaks teisi ja ennast palju rohkem ja kiiremini edasi.

Nagu WHO uuring, et kui inimesed on haiged, lähevad varem ja haigena pensile, siis kaotab riik sellest väga palju. Võrreldes nüüd sellega kui riik investeeriks natuke töötava inimese tervise reeglite kehtestamisse ja....mingi kena 14% majanduskasv arvutati sellega aastas välja. Neid valemeid mina vahendada ei suuda.

Selle aasta parim jõulukink:

Lugupeetud Kuku raadio toimetus,

Pöördun Teie poole esialgu naeruväärsena tunduva probleemiga, kuid kogenud raadiokuulajatena suudate Te suure tõenäosusega aduda antud pisiasja poolt tekitavat ängi. Nimelt kõlas esmaspäeval Kuku muusika saateajal üks laul, mida juhtus kuulama mu hea sõbranna ning mis jäi teda kummitama. Enda hea maine säilimise nimel palus ta seda palvet saata minul,
mida ma käesoleva kirjaga ka teen. Seega kas Teil oleks võimalik aidata tupikust välja üks Teie ustav raadiokuulaja edastades esmaspäevase saate playlist?


Tsess on uskumatu! Kõike jõuab, kõiki aitab ja teeb tuju ka veel takkaotsa heaks. Alati.

ükskõik, mis ka on või pole

kõige parem ja rahustavam vastus on alati "aga sellest ei ole ju midagi"

eile tahtsin nutta. ei lubanud endal. kaua aega läheb siis vormi saamiseks jälle. pole vaja.

tundub, et ebakindlad asjad teevad liiga. eks teevadki. Kõige veidram on see, kui tahaks kindlaid vastuseid ja vastus iseenesest siis ongi, et asjad jäävad nüüd pikemaks ajaks ebakindlaks. See ei ole ju selline kindel vastus, nagu ootan...

kui sul mõnikord valutab süda......lalalaaa

lumi maas

Reedel sõitsin Viljandisse, koju ära. Õppisin bussis veidike, siis jäin tukkuma. Pea keerles kaela otsas, väsimus oli suur. Nägin unenägusid, palju-palju. Kõik leidsid aset Palermos :D Mondellos. Kõik nagu postkaardilt, aga nüüd ju ise ära nähtud.

Kui silmad lahti tegin poole tee peal, mõtlesin, et istusin valesse bussi, selline jõnks käis läbi kohe kehast. Ainult tee oli tume, aga kuusedki ja kõik muud puud olid üleni valged. Mõned kilomeetrid edasi oli näha, et ikka mõnel kasel on kollaseid lehti ka veel küljes ja need kumasid läbi härmatise. Puutüvedki olid lumised. Eelnevate päevade tormituule tõttu olid puud täitsa lehtedest tühjaks räsitud. Imaveres sadas selliseid lumeräitsakaid, et oleks tahtnud neid katsuda, need tundusid nii ebaloomulikud - üle 1 cm läbimõõduga hõljusid siia-sinna ja kleepisid peatuse ajal end bussiakna külge.

Ülejäänud nädalavahetuse peamiselt õppisin. Autos teel maale õppisin ka, aga siis hakkas mul natuke paha. Eile jõudsin Mazdaga Tallinnasse. Täna oli parklas Mazda üks kahest autost, mille klaas oli jääs. VÕta kinni, miks. Selline tunne oli tööle sõites, nagu oleks eluaeg nii teinud.... mugavus on ikka üks hirmus asi.

Vahel tundub mulle, et ma lobisen liiga palju. Eks ta vist praegu natuke ole nii olnud ka, et pole väga suhelnud. Ju siis seda sotsiaalset pläku-pläkut on ikka oma norm vaja täis rääkida. Aga see jätab nii vale mulje. Ma pole tegelikult selline pläkutaja....oma arust...

Eile pläkutasime Kaiga ja sõime koos õhtust. Pärast oli nii hea tunne. Koos laua taga istuda on ikka täitsa VOHH! Siis oli motivatsiooni ja und ei olnud, et lasin 02.30-ni kooliasjadega. Mingil hetkel tundsin, et okei, aju läks magama. Ja sättisin ise ka.

On 8. koolinädal ja mul on esimest korda tõsine kiusatus tegeleda tööl kooliasjadega. Sest need on vaja valmis saada, ei põle, aga oleks võinud need küsimused 87-120 veel ka valmis jõuda. Ja...nüüd siis mõtlen. Tööl on kõik enam-vähem järje peal. VÕiks veits aega näpistada ju.

Margus on 8 nädalat ära olnud, 9. hakkab jooksma. Hea on, oskan kergelt ohata ja siis naeratada selle peale. Lihtne suhteliselt, juba seegi, et mulle ju kava ette antud - käi ainult tööl/koolis kohal ja täida oma igapäevane kava ära.

Tunnen, kuidas selle iseseisva asjatamisega muutun egoistlikumaks. Enesekesksemaks. Oleks vist imelik, kui ei muutuks. Imelik on, kui kellegagi ei arvesta oma tegemistes. Ma ei tea, kas ma oleks nõus näiteks paarist tunnist unest loobuma, et kellelegi abiks olla...tõenäoliselt tõsine mõtlemiskoht =)
Kolin nagu oma maailmasse ära nüüd natukeseks, olen seal ise diktaator....ja kapseldun muust ümbritsevast. Selles osas ei ole ma kindel, kas see hea on. Mis parata.

Natuke liiga ISE tunne on. Ise olen ja teen. Mingi kaitsemehhanism vist jällegi, et ennast emotsioonidetulva eest hoida. Aga mulle tundub, et see ise-olemine tuleb nüüd paari nädala pärast kuidagi murda. Muidu ei saa ju olla hea paariline... oma asjadele lisaks peab neid meie-asju ja hetki ka lubama. Tõenäoliselt on mõttelaadi ümberseadistamiseks aega väga - mingi leenutee pikkune aeg näiteks.

sügispäike

Midagi teha ei ole, aga sügis on ikka üks parim ja ilusaim aeg.
On tunne, et mõtted on teravamad ja külm õhk utsitab kiiremini astuma; tuline teetass õhtul lõõgastab.
Eesti inimesele vist sobib ka. Ei ole mingi üleliia lõbus ja naiivne suvi :)
Sügisel on hea imidž, kindla peale.


Mulle sobib see iseendaga olemine ja toimetamine. Väikest viisi ka enda distsiplineerimine, et ei ole vaja kõike, mida tahaks. Alates kommisöömisest ja mõttetult kallist vööst lõpetades suuremate asjadega. Shokolaadi ei ole tahtnudki eriti süüa. See vist selline alateadvuslik enda pushimine. Tee rohkem, ära premeeri ennast mitte millegi eest.

Suhteliselt stabiilselt olen realistlikus elumullis sees. Surun veits tundeid alla, praegu see õnnestub. Aga pikaajaliselt mitte. Sest see ei ole lihtsalt mina - alati väljapeetud ja alati asjalik ja kainelt kaalutlev.

post-Palermo

Kuna ma olen hetkel siin tagasi ja tööarvuti taga, siis on väga tore mõelda, kui hea Palermos olla oli.Tahan kirjutada kõigest sellest heast ja teen ka seda mõni teine päev.

Palermos oli enesetunne hoopis hea. Kõik sobis. Rahulikult sain süüa ja magada. Vaatamata isegi lennuki- ja paadiloksutamistele.
Nüüd täna ei ole jälle kõige parem. Jõudsin ilusasti tööle. Töö ei edene, mõtlesin oma kooliasju läbi. Kui saan paari aine tunniplaanid teada, siis saan kogu kava kokku panna. Põhimõtteliselt praegu kohe veel oma asjadega jänni ei jää. Saan vajaliku punktidearvu täis.

SElline rahutu on olla. Isegi siin istuda. Kuigi tean, et täna ei ole kuskile väga vaja joosta. Ainult keeletest pärast tööd. Ja et homme Viljandisse ära. Erkile vaja ka õnne soovida. On vaheldust. Kardan, et kodus kisub asi ka ikka emotsionaalseks. Palju asju läbi elatud. Kõigi jutt selle kohta, kuidas ikka saan lennukipiletite jaoks raha ja... see on kena ja ma rõõmustan väga, aga samas ajab see pisarad välja peidust. Ei tea, miks. Vb ongi heatahtlikkusest, et nad ikka mõtlevad sellele, et mul parem ja lihtsam ja toredam oleks. Jah, ilmselt. See on armas. Ja rahustab ka tegelikult.

Natukene on veel sellist tunnet, et rahutu. Seda ei ole palju. Minu eilne põhiline mure oli see, et enda kaitsmiseks hakkan asju enda eest blokkima. Toredaid asju. Noh et teengi kõike niimoodi tükitööna ega luba endale emotsioone tegemistele ja asjadele külge panna. Ja sellega siis isoleerin ennast välismaailmast. Sedasi ikka ei saa ja ei tohi. Iga tähtsam asi peab hingest läbi minema. Et oleks eesmärgipärase tunne sees. Et ma teaks, mida ja milleks teen. Et ikka mõtlen sellele, et ootan seda aega, kui saab koos elada ja toimetada jälle. Jaa. See on armas. Ikka pean natuke seda ootama ka. Mitte et mõtlen ainult, et täna räägin juttu ja homme olen tööl.Siis pesen pesu ja kammin pead. Pikemalt võib ette ka mõelda, et siis teaks mõnuga ja isuga oodata. Kõiki asju. Jõule, Margusele küllaminekut, mõnda puhkusepäeva veel, kliendikoolitust, viimast tööpäeva siin. Sellised pikaajalisemad mõtted annavad tegelikult stabiilsust just juurde.

Palju rahulikum kohe olla.
Nüüd suudan vist tõsisemalt tööasjadega ka tegeleda.

Mul ei ole päris head ettekujutust sellest, kuidas see kaugsuhe toimib. Ongi praegu ainult see äraootamine. Ja rääkimine. Aga võib-olla see ongi õige. Ei saa küll üllatada mingi laupäevahommikuse omletiga... Et tahaks nagu...midagi teha ja üllatada, aga ei oska.

major breakdown

Mõni päev on lihtsalt nii-nii rusuv.
Tahaks ennast haletseda, kuigi tegelikult samas ju väga põhjust ei ole.

Sain ühikasse sisse, võtmed kätte, tädi seal veel nii ilusasti ütles "tere tulemast ja kõike ilusat". Rääkis puha, kui jamasid on, kuhu pöörduda ja mis järjekorras ma oma kolme võtit kasutama pean. Kuhu ratas parkida, kus pesu pesta ja kuidas selle kõige saamiseks piisab meili kirjutamisest, siis kiip aktiveeritakse ja kõik uksed avanevad mu ees imeväel; ja jällegi "tere tulemast". Ta ilmselgelt ei tea, mis seisus need ühikad on. Mitte liiga lillelises igatahes.

Koridoris on päris tore kõndida isegi. KÕnnid ja kõnnid ja otsid oma numbrit - 327A. VÕti jääb lukuauku kinni, aga jõuga saab probleem lahendatud. Ühisruumist liikusin kohe edasi oma tuppa. Hea ikka, et see võtmega käib. Naabreid ei olnud kodus, aga tundus küll, et nad on juba suure peo maha pannud, kui mitte mitu. Minu toa aken on hoovi poole mitte maja ette. Päris rahulik. TUba on okei. Paar märki on kulumisest. Vähe on ruumi. Aga lihtsa vaevaga saab pinko-bello puhtaks.

Köögis lendasid puviljakärbsed ringi, kes ei tundunud väga sõbralikud. Kaks jalgratast ja mingi remontimisvarustus olid köögis ka. Valamu nõusid täis. Riiulid pahna täis topitud, ei näinud puhas ega korralik välja. KÜlmikus olid imelikud asjad. Tundus puhas, et pesema ei pea. Karbis hallitasid vaarikad. Jah..no eks ma ise ole ka neid hallitusseene kasvatamise katseid teinud, aga nüüd on see periood läbi. Pliit oli must. Kapid lohakalt asju täis lükatud. Köögilaua all kast taaraga.

Vannituba on suht okei. EI haise. Mingid pudelid ja pahn valamu toetuspinna peal, mis on must. Kole on nii ju sisse kolida, et enne on juba kõik must. Vaatan neid hambaharju seal toetuspinnal. ÖÄKKKK. Ok, ruttu edasi vetsu. ÖÄKK kuubis. Haiseb. Prill-laud vana, ühest otsast pastakaga kinnitatud. WTF. Pott must. Mingi kole vaip maas....KOLE KOLE KOLE.....ja see hais...

Tatsasin siis kodu poole...ja ei tea miks...tuli alalau ette selline lainetav merelainekene - soolane vesi =) mõtlesin pool teed, et ma ju ei taha seda. Et see pole ikka mulle.

Praegu seda enda juttu lugedes ei tundu asi väga hull. Natuke peab pingutama, et boksikaaslastega "sõbruneda" (milleks mul tõesti üldse isu ei ole). Ja siis koristama nendega koos. Kui saaks juba pahna eest ära, saaks asja puhtamaks küürida. Pesukaru mängimise isu ei ole ka üleliia.

viuviuviu.....nuttnuttnutt.....
mingi magic-kohanemisvõime võiks olla....praegu tundub küll raske selle kõigega leppida.
ahjaa, see silmalaugude vahele tekkinud laine purskus ikka paar korda tsunaamina kaa.....masekasssssss

ON palju asju, no ON

Kuidas küll inimesed ei saa aru, et ei ole iga olukord nii ilmselge. Nii palju asju võib olla selle ühe ütlemise taga. Ja tihti on juba VIISIST, kuidas midagi öeldakse, selge, kas see oli nii mõeldud või lihtsalt enda mahalaadimise väljendus, mis suvalise inimese pihta sama hästi oleks võinud nagu...minu enda. Ma tahan öelda, et...see solvab, kui lähedased inimesed midagi arvavad ja su enda nina alla seda kogu aeg hõõruvad. Küsi, kui ei tea; küsi, kui sind vähegi huvitab. AGA ära hakka midagi arvama, kui sa tegelikult mitte midagi ei tea. Lähedane inimene peaks ikkagi huvituma, onju. Ja huvi saab näidata küsimisega. Mitte pealiskaudselt....trummi lüües ja pasunat puhudes. Sinu enda nina ees. See solvab. Ja siis on kurb.

Teiseks see tühi loba, naabri järele luuramine, mis ta nüüd teeb. Ega naaber samamoodi võib ju mökitada rohkem või vähem, sest tal on mitu hullu põhjust. On palju asju selle taga. Ja kui sind ikkagi ei huvita see naaber tegelikult, sisi miks peakski sa tema elu üldse jälgima, tema liigutustel silma peal hoidma, temast midagi arvama.Igav on elu või. Võta midagi ette, palun. Ära muutu seebika tegelaseks, kes teiste õnnetusest tiivad saab. See üldine loba, mida keegi kellestki arvab - vaatame orkutist, kas sellel ka mingeid pilte üldse on. Oi näe abielus nii pikalt, aga lapsi polegi - ajab kõigepealt silmi pööritama ja siis koomasse kukkuma. Võib-olla ise olengi mingi päev samasugune. Loodan küll, et mul on muud teha kui lõputult sisi selle naabri tegutsemise põhjuseid otsida.

Kolmandaks võiks ikkagi nii teha, et kui sa oled tark inimene, siis pärast seda kui juba kõvasti välja ütled, et arvestad millegagi/kellegi teistmoodi olemisega, siis sellest ka kinni pead. Enam ei räägi sama juttu. Vaid tõsimeeli arvestadki sellega. Hea oli, et rohkem inimesi oli kõrval, kes toonitasid, et ta surub ikka oma vana seisukohta poolvägisi peale. Ära samasta ennast teisega. Teised ei taha seda, mida sina ootad terve elu. Teised tahavad, et iga päevad oleks elu hea....võib ju nii ka olla.

VÄlismaal võiks elada küll. Oma väikest õnnelikku elu, kus iga päev saab naeratada ja millelegi heale mõelda. Ehk olekski kaugel olles poole kallim ja jääks mingid arvamised arvamata, vaid küsitaks reaalselt, kuidas elu seal on...

ise hästi

Vaatasin eelmist postitust - ei saaks endaga rohkem nõus olla. Tõepoolest olen ma teiste eest väga kiirelt valmis välja astuma. Või vähemalt ülejäänud asjaosalistele märku andma mingi oma protestiga (milles vb ainult ise mõnikord aru saan), et minu jaoks ei ole okei see, kuidas kedagi tümitatakse.

ja nüüd mõtlen, et miks ma seda harilikult enda puhul ei tee. ei astu enda eest välja. lasen tümitada ennast. ja proovin küll põhjendada, et see on selle inimese enda mure. aga vabandage väga - tegelikult ei peaks ma laskma tal ennast minu peal välja elada.


TÄna oli see päev, mil ma ei lasknud endale pähe istuda. Mu hääl oli isegi kohati agressiivne ja kuri, kui selgitasin seda kõike, millesse uskusin. Ja kui kaitsesin enda mõtteid teiste erineva arusaama pealesurumise/kehtestamise eest. Jah, ja lõpuks ma olin endaga rahul. Asjad lahenesid nii, et nii üks kui teine pool oli rahul. Mina sain ka oma vastused kätte.

Ja sellepärast ma mõtlesingi, et kui ikka on midagi, mis mulle ei meeldi, siis võin ma seda öelda (mis sest kui inimesed seda ei arvesta). Teisest küljest, kui mul on võimalus ebameeldivaid asju vältida, siis ma ei pea viisakusest seltskonna vastu ennast alla suruma. Mulle ei meeldi suitsuhais. Kui teised inimesed mind piisavalt ei austa, et seda mitte minu juuresolekul levitada, siis andku mulle heaga andeks, kui ma seniks ära lähen.

Ja kõik on rahul. Ja see, kes mind sellepärast imelikuks peab, ei ole minuga suhtlema mõeldud.

Üldiselt on ma alati nõus protestima inimeste vastu, kes teiste suhtes käituvad ülekohtuselt. Manipuleerivad ülbelt, tundes teise nõrka kohta.
Mõtlen praegu, kuidas iga uue inimesega või uue kohaga harjumine võtab aega. Ongi ju nii, et alguses ollakse ettevaatlik - ja normaalne on kah. Ei saa kohe kohale minna ja lammutama hakata. Samas on olemas selliseid inimesi, kes kohe algusest peale panevad teisi endaga harjuma. Et kui neil on tuju karjuda, siis kannatagu teised välja ja õppigu sellega elama. Ja teised kannatavad välja ja proovivad mitte talle ette jääda sel vihasel päeval. Kõik kokku ju toimib. Hämmastav.
Sellised inimesed ei ole minu jaoks respekteeritavad. Nad on minu hinnangul ikka veits uulud - emotsionaalselt suhteliselt saamatud. Ikka loeb see, kui oskad teiste olukorda ennast ka mõelda ja ei trambi niimoodi egoistlikult teistel seljas. Temperamendil ja tujukusel on väga suur vahe sees. Aga tihti need inimesed ise ei saa sellest aru. Kes ikka tahaks tunnistada, et temas on miski suur osa negatiivset, ikka tahaks teise nurga alt öelda ja positiivseks tembeldada selle tunnuse.

Ja nii ma mõtlen praegu, et päris õrn on see piir viisakuse ja ...noh...mille vvahel nüüd.. no et lased endale pähe istuda. Vahel isegi vaatad teisi ja mõtled, et oh, tema on viisakas ja respekt, jääb mingis situatsioonis sinu jaoks võitjaks. Aga teise puhul vaatad, et vaene..tossike siis või...et..laseb endaga nii teha ja...noh et see tagasihoidlikkus ja viisakus ei ole nagu positiivsed selles olukorras. Vaid mingi nõrkuse ja enda eest seismise oskmatuse näitamine hoopis.


Lõppude lõpuks ei tea ma, kas olen enda suhtes liiga range - et mõtestan paljud tunded lahti nõnda, et saan aru, et neid ei ole õige välja elada. Mul on õigus ju tunda, aga teised ei pea sellest osa saama.
ei ole küll asjakohane näide, aga midagi ikka - et kui pea räigelt valutab, siis lärman oma toast, et pange see muusika kinni.
samas võib-olla peaks seda kuidagi teistmoodi ütlema, aga siiski välja ütlema, et teised saaks oma empaatiavõimet rakendada ja minuga arvestada.

Need piiride küsimused mulle väga meeldivad, et ühelt poolt vaadates ja teiselt poolt vaadates on asjad teistsugused ja tihti täpselt vastupidised.

...

mingi aja vahetevahel on lihtsalt selline...meeleolufoon, et ei kilka rõõmust ega taha väga rääkida. Kuulan ja vaatan ja mõtlen omi mõtteid. Neid mõtteid, mis ei ole just ülimotiveerivad.

Praegu ikka on sellised ajad, kus...ma ei tee mitte midagi. Tõesti mitte midagi. Ja kõik teised ümberringi rabavad ja tunnevad sellest isegi väikestviisi rõõmu. Sest midagi saab ju tehtud! Aga mina ei tee. Ja mitte sellepärast et teised teevad, aga üleüldse ka tekib tunne, et tallun paigal ja jonnin omaette. Ilmselt sellepärast ka see hirmus väsimus peal (pidavat olema ka depressiooni märke, yeah right). Sest ei suuda valmis mõelda, mis see on, mida teha tahan. Või kui välja mõtlengi, siis mingi faktorid nullivad plaani elluviimise ära. Kõige pisemadki plaanid ei lähe käima. Nagu suee, et majanduskoolis ega kuskil klaverit mängida ei saa. Päris tunni kaugusel korterist ei tahaks seda ka jällegi teha. Muidu ei jääkski aega mitte millekski üle.

Ja siis hakkan jälle mõtlema, et mida ma oskan sellist, millest potentsiaalsel tööandjal kasu oleks, mida vaja oleks. eeee.....pika pausi koht jälle. Kui konkreetne olla, siis ei oska justkui midagi.
Kui ennast upitada tahta, siis jah leiaks paar poolkõva argumenti.

Natuke nüri on see teadmine, et tegelikult ma ei oska mitte midagi nii...et...hakkan aga hommikul pihta ja õhtuks või teatud aja pärast on tulemus näha ja kõik häppid.


Aga tööd antakse ikkagi nendele, kes asju oskavad.
Nõrk.

vihmutab

Ikka pean endale meelde tulema, et mulle meeldib vihm. Vihmasajus on midagi mängulist ja vabastavat. See lõputu tolm ja mürgitavad heitgaasid saavad siis maatasa tehtud, üheks lühikeseks ajahetkekski. Ja saab hingata. Eriti mõnus on vihma kätte jääda siis, kui on soe kodu ja villased sokid, kuhu sisse pärast maanduda. Ja naljakas on vaadata neid inimesi, kes vissis nägudega ennast (ja soengut) vihma eest varjata proovivad. Võitlus tuuleveskitega.
Tegelikult on väga tore ka vihmavarjuga vihmast lihtsalt kuivalt läbi jalutada. Kuna vihmavari mul aga alati koju ununeb, ei saa seda varianti eriti tihti läbi mängida. Praegugi - vihmavari on kompositsioonis sädelevate tähtedega Sitsiilia postkaardiga arvuti kõrval seina najal. Ei panegi seda käekotti.
Praegu on kuidagi hea tõdeda, et selline ilm, mis niigi kehva kevade üle nördinud inimese paneb veel rohkem ahastama (lisaks madalale temperatuurile ja tuulele ka veel vihm), tee mul hoopis olemise mõnusaks ja kergeks. Ja siis uniseks ka.
Kevade(+väsimuse)ga tuleb ikka mingi müstiline unehoovus peale jälle. Aga ilmselt ongi vaja rohkem magada siis, kui organism end jälle erksamaks muutma hakkab. Anna aega puhkuseks ja energiavaruda õigeks rakendamiseks.
Nii et pool päeva pärast kella keeramist lähen ma magama 22 (ehk eilse järgi kell 21). Ei tundu just nädala normaalseim tegu, aga ära saab see tehtud...nüüd kohe....