...

mingi aja vahetevahel on lihtsalt selline...meeleolufoon, et ei kilka rõõmust ega taha väga rääkida. Kuulan ja vaatan ja mõtlen omi mõtteid. Neid mõtteid, mis ei ole just ülimotiveerivad.

Praegu ikka on sellised ajad, kus...ma ei tee mitte midagi. Tõesti mitte midagi. Ja kõik teised ümberringi rabavad ja tunnevad sellest isegi väikestviisi rõõmu. Sest midagi saab ju tehtud! Aga mina ei tee. Ja mitte sellepärast et teised teevad, aga üleüldse ka tekib tunne, et tallun paigal ja jonnin omaette. Ilmselt sellepärast ka see hirmus väsimus peal (pidavat olema ka depressiooni märke, yeah right). Sest ei suuda valmis mõelda, mis see on, mida teha tahan. Või kui välja mõtlengi, siis mingi faktorid nullivad plaani elluviimise ära. Kõige pisemadki plaanid ei lähe käima. Nagu suee, et majanduskoolis ega kuskil klaverit mängida ei saa. Päris tunni kaugusel korterist ei tahaks seda ka jällegi teha. Muidu ei jääkski aega mitte millekski üle.

Ja siis hakkan jälle mõtlema, et mida ma oskan sellist, millest potentsiaalsel tööandjal kasu oleks, mida vaja oleks. eeee.....pika pausi koht jälle. Kui konkreetne olla, siis ei oska justkui midagi.
Kui ennast upitada tahta, siis jah leiaks paar poolkõva argumenti.

Natuke nüri on see teadmine, et tegelikult ma ei oska mitte midagi nii...et...hakkan aga hommikul pihta ja õhtuks või teatud aja pärast on tulemus näha ja kõik häppid.


Aga tööd antakse ikkagi nendele, kes asju oskavad.
Nõrk.