läheduse fenomen

Siin ma nüüd istun. Lösakil, peen pats pähe punutud, küüned lakitud, lotendav villasokk jalas.

Mõtlen ühe välistudengi sõnade peale, aga ainult korraks. Ta ütles midagi mu käitumise kohta. Ja ütles kohe seejärel, et see oli nali. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mida ta üldse öelda tahtis või mis nalja teha. Aga pärast järeldasin ta sõnadest, et ta arvab, et mul on lapse(likku) energiat vahel liiga palju. Kõige kummalisem oli lause enne nalja paljastamist: võib-olla on see sellepärast, et oled teiselt maalt pärit (vihjega põhjamaa mentaliteedile vist).

Ja kohe mõtlen eelmist mõtet edasi. Avastasin endas pool aastat tagasi algul veidi kohmetu lähedusevajaduse. Siis sai see teisel maal ja teises seltskonnas niivõrd normaalseks ja asendamatuks. Arvan, et ei kujuta endale seda ette, kui arvan, et siin sedasama käitumist jätkates peetaks seda domineerivaks ja üleolevaks käitumiseks, selliseks emalikuks suhtumislaadiks või..noh..ligiajamiseks.
Kummaline, et mõne hea tuttava puhul pean ikka mõtlema, kui lähedal talle istun. Mingis situatsioonis ja teatud hetkedel lööb selline kahtlus üles, et on vaja asjad üle vaadata. See on nii kohmetu ja koomiline samal ajal. Täitsa muhe kohe. Aga ei ole nii, et lösutan kellegi seljas teades, et tal on normaalselt hea olla ja et ta sellele situatsioonile pärast ei mõtle. Sellist vennalikku-õelikku võrdsust oleks vaja enda ümber - võin vist nii selle füüsilise läheduse vajaduse kokku võtta. (Ei ole mingit meestejanu juttu praegu selle mõtte raames.) Sellist, mis ei hõlmaks kiusu, küünistamist ja näpistamist, vaid oleks normaalne.

Nii maru kummaline on, kuidas avatuma kehakeele peale märgatavalt reageeritakse. See on tõesti vist mingi põhjamaa käitumisnormi murdmine. Sürr..... Ja on inimesi...(kurja pilguga tühjas koridoris ringi vaadates)...kes interpreteerivad kõrvalt mingeid liigutusi endale omases perversses võtmes. Haige värk. See mind takistab praegu nii käitumast nagu ma seda tahan teha ja nagu tervislik on.

Veel väga hea on mõelda selle, kui palju alkohol ikka aju halvab :D Seda kartes ei saa jällegi teatud kontigendiga suhelda nii nagu "ma tahan ja tervislik on", sest nii pea kui alkohol mängu tuleb, on piiripostid viltu ja laiali lükatud....aiaiai! Eks asjad ole ikka nii nagu me neid enda jaoks mõelda tahame. Kole kah kui keegi mõtleb midagi olematut valmis...
AGA siis jõuame jällegi mu lemmiklteemani - tuleb rääkida! Rääkida kõik asjad selgeks ja senikaua rääkida, kuni nad tõesti on ka selged! Ja hetkeks jääb õhku küsimus, kas on olemas sõprus mehe ja naise vahel. Ma olen viimasel ajal selles kahtlema hakanud.

Oli ju kuskil see rent-a-man-teenus. Laenutaks endale venna mängida. Vanema. Tugeva. Armsa. Hooliva. Rokkiva. Ei, siiski mitte.

Ja üks piinlik mõte. Ennast reetev, kuid siiski mitte meeleheitlik. Kas orkuti "single" staatusega saab anda hädavajalikku julgust ja kindlust tüüpidele, kellel seda (põhjamaise päritolu pärast) pole. On see kindel signaal muidu suhteasjades kohmetule mehele...no ma ei tea. Elav arutelu annaks siinkohal nõu....

rahunev

Ma ei taha olla täitsa normaalne ja rahulik. Selles on nüüd selgus olemas. Just nüüd tunnen, et isegi siin isegi minul on paras olla natuke naljakas, tunda ennast vabamalt kui varem endale lubasin. Minna endast välja, sakutada ja raputada oma mina ärkvele.
Ei ole ikka nii, et elan plaanide ja unistusteta elu. Nõnda arvasin Eestisse tagasijõudnult oma pealiskaudsemates mõtetes esialgu. Vaja teha plaane, suuri ja väikeseid. Siis neid muuta, et ei oleks stambis kinni. Ellu viies tšekkida. Muidu läheb reaalsusest asi kaugele.

Selles oligi asi. Mu ettekujutused ja ootused olid ebareaalsed. Eesti suhtes, sõprade ja elukorralduse suhtes. Nüüdseks loksutas paika. Tahaks jälle tantsida nii et naerulagin käib muusikast üle. Pole vaja midagi olla ega midagi enda jaoks mingisuguseks mõelda. Nii nagu on, saab parim olema. Arenguruumiga, muidugi. Pole piire. Nagu EL :D Ja alati väärikas!

Ainuke mure, mis on, on sõbrad. Tahan neid endale lähemale, kes on vägaväga armsad. Mingi rumal kuklamõte ütleb, et võib juhtuda, et see tunne pole päris võrdse vastusega, ...nagu nad armastuse kohtagi räägivad - et on 50:60. Mina ei usu: elus on erinevaid aegu ja hetki ja muidugi polegi iga mäng kogu aeg viigiseisus. Seepärast ongi nii, et ükskord helistab üks ja teinekord teine. Aga kui vaja on, siis on nii üks kui teine 100% olemas. Vaid kõne kaugusel. Vahel pole sedagi vaja.
Ma jumaldan inimesi, kes hoolivad ja märkavad. Helistavad nädal hiljem tagasi, siiralt mõtlevad...mu peale. Nii hea tunne on, kui keegi sõpradest, keda hingesopis jumaldan, helistab ja naeratades juttu ajab, küsib ja kaasa mõtleb, kuulab, aru saab. Nii hea on kohtumist kokku leppida ilma seda konkreetselt kokku leppimata. Muud ei ole vajagi. "Helistame ja näeme millalgi". Ja ma tean, et nad mõtlevad seda. Sellest piisab.
Ja nii hea on kokku saada. Kas või hetkeks. Naeratada nii et varbaküüned ka kumerduvad. Olla nii maru õnnelik iga viimse rasvaraku ja katkenud juukseotsaga...selleks hetkeks ja natuke kauem...Sest see tunne jääb kauemaks...
Ja nende inimeste puhul vaatan kord jälle lahku minnes üle õla, sest mulle tundub, et nemad vaatavad üle õla.