unetus

Kõik on suhteliselt libedalt ja hästi läinud. sess, see tähendab.

unerežiim hakkab paika minema. ainult et uni on väga kehv tulema. pole juba 2 nädalat hästi magada saanud. hommikupoole ööd magan, hästi palju unenägusid kogu aeg. seepärast hommikul raske ärgata, sest midagi on pooleli ja segadus peas alles.

vb magasin aasta alguses oma une täis... vb aga tasa eelmisest ajast...

trenni tahaks tehaks.
aga alati on midagi tähtsamat - viimaseks eksamiks õppida.
ja siis on juba iga päev kool tähtsam kui trenn; ja söömine; ja magamine. Nii et trenn jääbki tegemata:)

alati on midagi igapäevast, mis näib tähtis. sellepärast ongi raske teha see otsus, et nüüd peavad asjad muutuma. inimene on loomult ikka kannatalik ja selline..."paikne".....

neli kuud ja uus aasta

Unedefitsiit, teistmoodi reaalsus, kapseldumisest klammerdumiseni. Võib vist nii öelda küll selle aja kohta.

On uus aasta, millest ma veel päris lõplikult pole aru saanud, sest pole kuskil veel alla kirjutanud, et on aasta 2011. Töötukassas jõuab seda ehk lähinädalal teha.

Ma sain vist sellega hakkama, et hoidsin enda tundeid vaos, kindlas rajas kindla perioodi jooksul. Töö lõpp vajus veidi ära. Ei jõua kunagi kõiki neid asju valmis teha, mida plaanin. Alati jääb natukene puudu, isegi kui mõistliku varuga arvestan.
Lõpuüritus tõi ikka pisarad välja. See suur-suur karu. Ma ei tea, kust ta tuli, aga minu ta nüüd on. Vau, töö juures karumõmm endale saada lahkumiskingiks...
Võiks öelda, et ajas segadusse....:) Aga sellest ei ole ju midagi.

Esimene kord Kuutsemäel, mis aitas veenduda minu argpüksluses ja ego suuruses. See mägi on liiga väike. =) Isegi arvestades minu olematuid oskusi.

Vahuveinikoolitus. Mark for self: vahuvein ei ole minu teema.

Uusaastapidu uues seltskonnas. Lahkuminek oli poolik, osad kadusid kuhugi ära ja oleks tahtnud neile lefa-lefa teha. Muidu väga meelelahutuslik.

Need neli kuud... petan ma ennast, mis ma petan, aga lõpuks lasen ma need tunded kõik valla. Olen küll vaka all hoida jõudnud, aga üks kord ja väikese vaevaga hüppavad nad ikka ja alati sealt kotist lahti. Nii ka oli lõpuks. Omaette olles tuhisesid kõik need tunded peale...selleks et kinnitada, et kõik on ju korras. Saan vist isegi natuke aru, mis isekeskis ei tahtnud neid sealt kotist valla päästa: siis ei oleks sellest tagasisidet saanud, vaid lihtsalt ennast väsitada.

Puhkus Voorel. Palju und, värsket õhku, suurepärast toitu ja sauna. Koir-meelelahutaja. Telkust saated ja jutud kõrvale. Toidulaua kõrvale. Koosolemine, ilma midagi suurt ette võtmata ja üle korraldamata. Vaikselt olemine. Päris olemine.

Hirm eimillegi ja tuleviku ees, ajamõõtmise ees, enda nõrkuse pärast. Klammerdumine ja täielik edasimineku eitus. Lihtsalt ei taha, et asjad muutuks - eriti raske olukord, kus endast peab võitu saama. Siis üks tõsine doos nuttu ja rahutut südant, ja siis veel üks doos otsa...ja veel üks....

Mõned head telefonikõned.. =)

..ja siis õhtuks juba söögiisu taastumine, stabiliseerunud kõik-ei-ole-päris-nii-nagu-võiks-olla tunne hingepõhjas ja olukorraga leppimine. Nagu varem. Nii ta läheb nüüd kuni suveni. Olen jälle ise ja enda eest väljas ja natuke uhke selle üle, proovides samal ajal mitte unustada, et natukese aja pärast peaks valmis olema koosolemiseks ja.....ilmselt ka selleks samaks emotsioonide vallalaskmiseks.....

Oluliselt kergem hakkab, aga tihti seda ei peaks tegema, sest väsitab nii hirmsat moodi.

Kui miskit olulist nii muutub, siis paneb see hetke väärtusele mõtlema, oma põhimõtetele, inimeste tähtsusele, elu sisule ja saavutustele ka natuke. Kõike niimoodi läbi mõeldes võib tõeliseks nuhtluseks saada. Aga hea on see kõik välja elada, mitte iseendasse kuhjata.
Hetke väärtus. Kas vaikimine ja allasurumine mõjuks positiivsemalt. Mõni päev ei saa seda vaprat mängida. Mõni päev on....mitte nii tugev olemise päev. Lihtsalt. Aga see olen mina. Pingutan, et mitte päriselt välja näidata, aga mingil hetkel ei õnnestu.
Ja siis ei õnnestu ka telefoni rõõmsa häälega vastu võtta :)

Kõik on hästi.