ise hästi

Vaatasin eelmist postitust - ei saaks endaga rohkem nõus olla. Tõepoolest olen ma teiste eest väga kiirelt valmis välja astuma. Või vähemalt ülejäänud asjaosalistele märku andma mingi oma protestiga (milles vb ainult ise mõnikord aru saan), et minu jaoks ei ole okei see, kuidas kedagi tümitatakse.

ja nüüd mõtlen, et miks ma seda harilikult enda puhul ei tee. ei astu enda eest välja. lasen tümitada ennast. ja proovin küll põhjendada, et see on selle inimese enda mure. aga vabandage väga - tegelikult ei peaks ma laskma tal ennast minu peal välja elada.


TÄna oli see päev, mil ma ei lasknud endale pähe istuda. Mu hääl oli isegi kohati agressiivne ja kuri, kui selgitasin seda kõike, millesse uskusin. Ja kui kaitsesin enda mõtteid teiste erineva arusaama pealesurumise/kehtestamise eest. Jah, ja lõpuks ma olin endaga rahul. Asjad lahenesid nii, et nii üks kui teine pool oli rahul. Mina sain ka oma vastused kätte.

Ja sellepärast ma mõtlesingi, et kui ikka on midagi, mis mulle ei meeldi, siis võin ma seda öelda (mis sest kui inimesed seda ei arvesta). Teisest küljest, kui mul on võimalus ebameeldivaid asju vältida, siis ma ei pea viisakusest seltskonna vastu ennast alla suruma. Mulle ei meeldi suitsuhais. Kui teised inimesed mind piisavalt ei austa, et seda mitte minu juuresolekul levitada, siis andku mulle heaga andeks, kui ma seniks ära lähen.

Ja kõik on rahul. Ja see, kes mind sellepärast imelikuks peab, ei ole minuga suhtlema mõeldud.