ei mängi maha

väga erinevalt saab kõikvõimalikesse juhtumistesse ja ütlemistesse suhtuda. Häälekõla. Pilk. Need kaks mõjuvad mulle kõige paremini. Ja vaikus. Parim vastus ja parim küsimus on vaikus.

Põhiline on see, et alati on mingid ootused ja arvamused inimestest ja sellest, milline võiks nende elu olla. Alternatiiv. Ei pea nii olema ega nii minema. Inimene, kes Sind austab, ei suru midagi peale. Tähtis on, et igaüks on enda vastu aus. Aga uhkus peab jääma. Väga jama on kui keegi mängib ennast maha nii et ise arugi ei saa.

Ja sain just aru, et kuna ma ei tea, mida arvatakse minust, ei saa ma ka teada, et ma kellegi teise arvates ennast maha ei mängi. Oma potentsaali näiteks. Auga muresid pole.
Vahel peab ette tulema seiku, et siis sellistele asjadele mõtlema hakkaks. Ja saaks otsustada milleski järjekindel ja tugev olla. Mitte kunagi enam nii teha. Iseendas otsustad ära ja saad aru, seepärast ei juhtugi nii enam kunagi. Mingis asjus peavad põhimõtted olema muidu nii parajalt suure kohanemis-, empaatiavõime ja paindlikkuse juures üleüldse.
Selle kõige taustal saan ma aru, et on sügaval sisemas eesmärke, mis endale seada. Ennast ületada. Seada mingi latt, millest allapoole ei tee midagi. Pigem jätta tegemata. Põhiline on ennast usaldada ja edasi tõugata tegema, väga hästi tegema.
Praegu on see aeg, kui tahan kõike, ka kõige pisemaid asju teha tasemel. Ei jäta asju logelema ega ennast vedelema.



Mul on üks küsimus, millele ma tean, et saan vastata siis kui mu aimdus täide läheb või siis kui ma enam ei ela. Ma arvan, et ma tean seda vastust, aga ma ei ole selles veendunud. Üldse ei ole. Juhus tuletab vahel meelde, et on seletamatuid asju. Siis ütleb kaine mõistus jälle, et inimene leiab seal seoseid, kus leida tahab. Ja jälle ma ei tea, mis kummalised lood sellega on. Ja mõtlen vahel, et enne magamaminekut küsin õige vastuse kuskilt. Aga ei ole kohta, kust seda küsida. Ma ei tea, kas on õige usaldada seda tunnet ja aimdust või on see lihtne psühholoogiline enesesäilitusinstinkt. Õigemini ma seletan endale seda kui viimast ja täpselt samal ajal usaldan seda aimdust väga sügavalt.
Ikkagi jääb küsimus, kas ma peaks midagi tegema, et selgust saada. Mind ei häiri ega aja segadusse, et aiman ja tahan tunda üht, aga mõtlen täpselt vastupidiselt. On see siis õige nii?

Kindel veendumus,
ära mängi enda au maha,
ära räägi liiga palju,
müü ennast üks kord ja kallilt.