peegli ees

miks on mõnikord vaja ennast mürgitada.

ja vahel tahab mõni inimene seda kogu aeg teha.


nädala absurdseim nali:
ta läks istus peegli ette, sest ei tahtnud üksi juua...

kinni

Ma olen kuskil ajaväravas kinni. Kui on õige hetk otsustada, olla asjalik, tegutseda kndlas sihis, siis mina olen süüdimatult kuskilt eemalt seda pealt vaatamas. Kuskil, kus ma ei taju seda, kuidas aeg vaikselt mööda lippab ja ümberringi kõik muu liigub. Mina olen ikka samas kohas paigal. Maatan vaikselt ringi, pea mõtetest tühi. Silm aeglaselt pilkumas. Nagu ootaks midagi, aga ei tea isegi mida.

Seni kuni aktuaalseid asju ära ei tee, ei saagi uute mõteteni edasi liikuda.
Nii palju "võiks" mõtteid on peas. Näiteks, võiks lindistada põnevaid juhtumisi ja jutuajamisi muutuvates kohtades. Saaks kunagi hiljem meelde tuletada endale. Huvitav on ise ka näha, kuidas mõtteid ja eriti just põhimõtted muutuvad. Praegu ka selline põnev aeg, kus ma pole milleski päris kindel. Kõik põhimõtted on väga kergesti painutatavad, sest ma ei tea, mis see õige asi on. Kuidas on õige käituda, suhelda, elada.Nõus kõike uskuma jääma.

Olen liiga naiivne. Liiga kergeusklik. Samas ei ole nii, et keegi seda enda huvides ära kasutaks.

Pingesituatsioon toob inimese tõelise pale välja. Hämming.Mõtlesin eile, et oleks võinud ikkagi psühholoogiat õppima minna. Üldse peaks rohkem õppima, iga päev. Lugema, meelde jätma, katsetama. Mitte ennast sundima, vaid tahtma. Kuhu on jäänud mu tahtmine....

kõigega

praegu on nii, et ma olen kõigega valmis kaasa minema, silmad lahti, naeratus näol. Siia istuma, sinna tulema, kutsuge ainult. See pole meeleheitlik seltskonnavajadus, vaid tahaks töö kõrvalt midagi uut näha ja teha. Midagi on vaja teistmoodi teha.

Imelik on vaid see, et ennast ei oska ma kokku võtta, et teha asju, mida pean tegema. See ei ole eriti positiivne. Uusi laule on vaja raadiosse. Ei jõua neid samu kogu aeg kuulata.Samamoodi on sellega nagu minu tegemistega.

Peab vist hakkama ikka ise midagi orgunnima, ei või oodata, et iseenesest midagi sülle langeb kui kodus laiutan ja puhata proovin. Päeva lõpuks olen väsinud. See aasimine väsitab ka nii ära. Eriti kui mõni seda kruvi üle keerata tahab kogu aeg. Mingi mõttetu loba ei ole enam naljakas. Ja see ei ole ka enam naljakas kui sellest aru ei saada ja ikka edasi sokitakse.

kuidas ma lõin sajaga põnnama - ja kahetsesin

On üks asi, mida ma kahetsen.

Rongis.

Mind nii tõmbas tema poole, kuigi ma polnud talle otsagi vaadanud. Ja ta tundis ennast nii mugavalt ega peljanud minu lähedust. Seda et ta jope mu käekoti vastas oli. Korraks vaataks, kui telefoni kotist välja võtsin. Ta tasku lukk oli väga lähedal mu kotilukule.

Mul tuli uni, tal tuli uni. Mõlemad laiutasime väga sõbralikult. Ja ta vaatas mulle otsa, kui ma läksin. Ja ma vaatasin talle otsa, veidi häbelikult, liiga häbelikult, ütlesin aitäh ja juba läinud olingi.

Enne minekut käis mõte läbi, et jätaks „kogemata“ telefoni rongi…või visiitkaardi või….sõidaks temaga koos baltasse välja. Neid mõtteid oli rohkem kui üks….ja…ma ei teinud midagi…..ja ma oleks niiiii pidanud midagi tegema.

Ma kõndisin endale igasugu versioone ette kujutades bussipeatusesse. Trampisin tee peale seisma jäädes jalgu. Miks ma ei teinud midagi? Miks ma ei …ei küsinud ta nime või numbrit…või kas või mis on järgmine peatus……

ma pole veel neid asju, mida ma liiga ägedalt teinud olen, kui seda tegemata jätmist....

Saatus, kus oled nüüd kui Sind vaja on?

magneetiline ...torm?

mis päev see on,
juba teine samasugune.

Meessoost elanikkonna esindajad otsivad vist talveks endale küünlasära kõrvale silmarõõmu. Midagi on igatahes lahti. Nad ei ole muidu sellised ju. Kas asi on ilmas või õhurõhus või vitamiinipuuduses? Palun...
Või olen mina see, kes interpreteerib asju liiga otseses tähenduses. Ei ole nagu samas ka.
Ei ole põnev ka, kuidagi nukker on. Ma lihtsalt...
Mul ei ole aega ega viitsimist kellegi teise, kellegi tundmatu hingeelu probleemidega tegeleda..

ei ole veel milli võitnud et oma majas remonti teen
ja kui teeks siis kui valmis siis kutsuks sind sinna elama
armas mõte....ma tuleks ka
aga nagu üldisemalt: mis mõttes nagu!?
et mida ta sellega öeldes tegelikult mõtles

ma ei saa aru
kas ma peaks millestki aru saama

või mida arvab tema2, kui ta ütleb, et tahab mind tundma õppida, ta ei teagi mind, kuidas ta saab teada, et tahab mind tundma õppida.
või miks tema mulle selja taha hiilib, et mind ehmumas kuulda?

midagi on paigast nihkunud
kas ma peaks millestki aru saama

muinasjutuline

on väga palju hetki, kui nüüd juba tunnen, et olen......et mul pole muud vaja kui olla...
pole vaja nänni, seda ja teist ja üldse..
...kui siis juukselõikust ja aega vannis logeleda...aga see kuulub ka rohkem olemise kui omamise alla.


mingi selline õrn olemise faas on, ei taha olla enam selline otsekohe ja näkku virutaja...ka naljaga...mitte et see pahatahtlik oleks olnud..aga......tahaks kohe mingid karmid asjad ära pehmendada...ei tea kas asi on sügises või lihtsalt muutun...:D

veidi mõtlikum, peenetundelisem võib-olla, vaiksem

on üks laul, mida ma tahaks oma muinasjutuliselt pastelse kumaga pulmas kuulda
pulmas, mis ei ole veel tulemas, aga mida endale ette kujutada oskan kui tahan... kui seda laulu kuulen
üks suur õnn, üks suur hetk, üks valge kleit ja üks ideaalne mees, kellele mul midagi teravat öelda ei ole...

kõik muu on üleliigne, võin olla paljajalu ja õues ja vihma käes, aga muusika peab olema:D:D:D



täna oli mõnus ilm, veidi jahe aga ilma lõikava tuuleta, selline keskmine paras ja elav ilm, ilma päikseta ainult


ma jumaldan hillar palametsa:D tema häält ja kõike-kõike, see on nii ehtne, täitsa-päris!!!!

kaisu....

Täna on see päev, kui ma tunnen, et ma pean ühe suvalise aga pehme kaisukaru endaga kaasa võtma.
Ma asetan end liiga paljudesse võõrastesse situatsioonidesse ja see koormab natuke. Või palju. Ma ei ole kindel. Aga kaisukaru on nunnu ja pehme ja aitab üle saada sellest. I want to believe this.

Bussisõit tundub ebamugavam ja ohtlikum kui rongisõit. Pelgan mõnikord. Täna sõidan bussiga.
Sisetunne ütleb, et võiksin minna homme hoopis rongiga, aga tahan täna õhtul mustkunsti näha. Ei teagi, kas tahan näha või ei taha lihtsalt lubadust murda, et kindlasti kohale tulen. Mul on pseudohirmud vist. Olen sellest üle. Jõuan jällegi arusaamani, et lasen ümbritseval end äga palju mõjutada, väga palju poel vist hea. Ebakindel? Liiga palju vaba aega? Jah, ilmselt. Juba tahab kaval muie näole tulla ja ajurakud hakkavad mingit salakavalat plaani sepitsema. Lasen neil pööningul veidi omaette tööd teha.

mõmm!
ootan põnevaid kõnesid, aga aiman, et neid ei tule!
eks näis

kas on olemas liiga head tuju

Päris pikalt on nii läinud, et olen omaette või seltskonnas, aga nii lahe ja mõnus ja hea on olla, et lihtsalt kõik on poole parem ja eriti just naljakas. Ma võin iga asja peale südamest naerda. Nagu hullult hoos tuju.
Rahuneda aitab ainult alkohol ja seda ka mitte iga kord...;D

On, mis on, aga üks õige sõber peab hästi kallistada oskama. See on fakt. Minu sõbrad kallistavad hästi. See on nii maailma parim teadmine.
Aga üldse, vahel võiks inimesed paremini aru saada, kui kellelgi on kallistust vaja. Võib ka nii olla, et see oli viimati minu bläkk, aga oma kallistused ma kätte sain ja vahva tunne oli ikka. A no ta ei julgenud päris vist sedasi peale lennata. Küll on hea, et jällegi sõnad aitavad.
Universaalne lahendus ikka - kui midagi on lahti või kui midagi on puudu - tee suu lahti ja lase sõnad välja. Ütle. Küsi.

Ja lugemine aitab ka hirmus hästi. Just siis, kui on selline tunne, et liiga palju juba sarnastel teemadel räägitud ja sõnadel pole enam efekti.

Mul ongi tunne, et olen liiga palju samu asju rääkinud. Et muudkui kui tähtsad on sõbrad ja just väärtuslikud sõbrad ja kuidas nende kallistused on kõige paremad asjad.

Vahel on nii, et ka just võõramad inimesed on kuidagi muhedad. Nad on viisakad ja natuke ettevaatlikumad kui mõned sellised tuttav-sõbrad, keda orkutissegi kausta sobitada ei oska hästi. Neilt võib küsida, kas tohin ennast vastu õlga toetada ja kas tohin tema makis plaati vahetada jne. See on vahva. Massaaž ja seljatagune tuulevarju mängimine pole küll just need asjad, mida mainida raatsiks, aga vähemasti ei teki selliste inimeste puhul mingit pervo-kahtlust. Selliste inimestega suheldes ei lobise lihtsalt kõike kohe vläja, mis sülg suhu toob.
Ja teinekord kui ikak häda käes on, siis julgeks neilt küsida ka, kas võin põlve peale istuda kui pink liiga kõva on või jakki laenata kui sigakülm hakkab. No ei kahtlusta neid milleski halvas. Midagi pole parata. Aga elementaarne, et enne peab neid ikka natuke teadma kah. Mitte nii, et "tere, minu nimi on, kas ma võin sulle kaissu pugeda, sest külm on".
Selline moraal siis seekord - kõik inimesed on ilusad ja head.

Mind paneb ainult üks asi muretsema. Ma ei mäleta, mida ma kellegagi rääkinud olen. Ja nii paha on jutustada ja siis kuulda "mhmh, tean, sellest me rääkisime". Aga parem on seda kuulda kui totralt samu sõnu kasutades see jutt jälle uuesti samadele kõrvadele ära rääkida. Ühesõnaga, tahaks mäletada, kes mida teeb millal ja kuidas ja kuidas muidu läheb kah.
=)

pane tähele

Kentsakas, kuidas inimesed ikka keerulisi sõnu kasutada tahavad. Valesti. Kirjavigadega, võiks öelda. See selleks, kui tähendus on tundmatu, aga sõna kõlab hästi üle huulte välja hääldatuna. Ja juhtub ka, et vahel on kaks päris sarnase tüvega võõrsõna, millest just see vale välja lipsab. Aga no kirjavigadega?
Piirideta maailm, ma ütlen.

Tähelepanematus ja tähelepanelikkus. Täna üsna rampväsinud kehaga aga ikka veel särtsaka reageerimisvõimelise peaga poodi minnes sain aru, kuidas on võimalik panna asju tähele täiesti omas mullis hõljudes - neid tegelikult tähele panemata.
Kõndisin poodi kapuuts peas, pilk õhku tardunud (isegi mitte kaugusesse, vaid kuskile järgmise sammu kaugusele nina ette) nii et ei saanud arugi, et ma üldse kõnnin. Et mul riided seljas on. Nagu transis. Nagu vahel kui liiga kaua midagi käes hoida, tundub, et käes ei olegi midagi. Selline tunne oligi, et kõik ümbritsev on olemas, aga seda ei ole.
Mingil hetkel, kui oma ghettostunud olekust teadlikuks sain, oma mõrvarliku näoilme välja vahetasin, sain aru, kuidas ma ikkagi olin automürinat kuuldes hakanud tee ääres kõndima....no ja.....
mh...et
Mingi tagakukla keskus töötas täie valvsuse ja teravusega ikka edasi. Samas oli tunne, et mulle võiks miljon inimest vastu joosta, mütsudes õlgu tahapoole rebida ja mul oleks savi, ma kõnniks edasi, otse, ei astuks kõrvale, ei pilgutaks silmagi. Või kui siiski, siis hästi aeglaselt.
Aga just see tagakukla tunne. See on midagi põnevat.
Muidugi on müstiline ka see peaaegu nähtava kapsli kuvamine enda ümber. A la actimeli kaitse, et vihm ka läbi ei tule......nähtamatu aga helendava äärejoonega energiaväli! Viimati olin omas mullis sedasi vist 6 aastat tagasi kui kõrge palavik moonutas reaalsustaju. Ja aeg näis luubis olevat. Aegluubis liikumine. Mins ikka huvitab mõnikord, kuidas sõnad saavad oma tähenduse.

Aga tagasi mu filmiliku poodimineku juurde. See jääb mulle meelde. Täitsa müstiline olek.... ja siis tahaks mõelda....mida tunneb vesi/veemolekul keedes...või aurustudes.....

aga tähelepanelikkusega on nii, et just nii nagu ma ei tajunud inimesi ega midagi õieti enda ümber, ei taju väga paljud inimesed tavaelus ja igapäev teisi...ja sealjuures..lähedasi inimesi enda ümber. Ja kummaline on see, et samas ju kõik need ümbritsevad inimesed mõjutavad neid siiski. Mingi meeleolu foon sõltub just neist.
Ja ma mõtlesin, mida võisid mulle vastu tulnud inimesed märgata. Et mul on savi? Et ma olen kurb? pahas tujus? Ja vb kiirgasin mina neile kehva tuju, mis nendele märkamatult külge jäi. Kui mitte kehva tuju, siis kindlasti mitte ei kiiranud ma positiivsust ja rõõmsameelsust. Ja see on ju paha.
Mulle tundub, et üldjuhul on nii, et kui inimesed muidu ei pane tähele ega reageeri kaasinimeste peale märgatavalt ja teadlikult, siis väga paljud on valmis rääkima võõra nutva tüdrukuga näiteks. Küsima, miks ta nutab või mis juhtus. Kas kõik on korras...jne....aga kui keegi on rõõmus, ei tule ükski eemalseisja küsima, mis teda rõõmsaks tegi. Onju nii. Samas mõlemad tunded nakatavad tahes-tahtmata ümbrust.
Kas sellepärast käivad paljud nööred kottpükstes, kapuutsid peas tõsise ja karmi näoga ringi, et neile tundub, et kui midagi näib halvasti olevat, inimesed reageerivad.

Nüüd hakkan ära vajuma.
On palju asju, mida märgata... ja on rohkem neid, mida teame, näeme, aga millest me teadlikud pole, sest me ise pole neid endale teadvustanud. Ju sellepärast lähebki mõnikord nii, et kui olen midagi valmis mõelnud ja teistest mõtetest lahti lasknud, tuletavad nad end ise meelde.

läheduse fenomen

Siin ma nüüd istun. Lösakil, peen pats pähe punutud, küüned lakitud, lotendav villasokk jalas.

Mõtlen ühe välistudengi sõnade peale, aga ainult korraks. Ta ütles midagi mu käitumise kohta. Ja ütles kohe seejärel, et see oli nali. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mida ta üldse öelda tahtis või mis nalja teha. Aga pärast järeldasin ta sõnadest, et ta arvab, et mul on lapse(likku) energiat vahel liiga palju. Kõige kummalisem oli lause enne nalja paljastamist: võib-olla on see sellepärast, et oled teiselt maalt pärit (vihjega põhjamaa mentaliteedile vist).

Ja kohe mõtlen eelmist mõtet edasi. Avastasin endas pool aastat tagasi algul veidi kohmetu lähedusevajaduse. Siis sai see teisel maal ja teises seltskonnas niivõrd normaalseks ja asendamatuks. Arvan, et ei kujuta endale seda ette, kui arvan, et siin sedasama käitumist jätkates peetaks seda domineerivaks ja üleolevaks käitumiseks, selliseks emalikuks suhtumislaadiks või..noh..ligiajamiseks.
Kummaline, et mõne hea tuttava puhul pean ikka mõtlema, kui lähedal talle istun. Mingis situatsioonis ja teatud hetkedel lööb selline kahtlus üles, et on vaja asjad üle vaadata. See on nii kohmetu ja koomiline samal ajal. Täitsa muhe kohe. Aga ei ole nii, et lösutan kellegi seljas teades, et tal on normaalselt hea olla ja et ta sellele situatsioonile pärast ei mõtle. Sellist vennalikku-õelikku võrdsust oleks vaja enda ümber - võin vist nii selle füüsilise läheduse vajaduse kokku võtta. (Ei ole mingit meestejanu juttu praegu selle mõtte raames.) Sellist, mis ei hõlmaks kiusu, küünistamist ja näpistamist, vaid oleks normaalne.

Nii maru kummaline on, kuidas avatuma kehakeele peale märgatavalt reageeritakse. See on tõesti vist mingi põhjamaa käitumisnormi murdmine. Sürr..... Ja on inimesi...(kurja pilguga tühjas koridoris ringi vaadates)...kes interpreteerivad kõrvalt mingeid liigutusi endale omases perversses võtmes. Haige värk. See mind takistab praegu nii käitumast nagu ma seda tahan teha ja nagu tervislik on.

Veel väga hea on mõelda selle, kui palju alkohol ikka aju halvab :D Seda kartes ei saa jällegi teatud kontigendiga suhelda nii nagu "ma tahan ja tervislik on", sest nii pea kui alkohol mängu tuleb, on piiripostid viltu ja laiali lükatud....aiaiai! Eks asjad ole ikka nii nagu me neid enda jaoks mõelda tahame. Kole kah kui keegi mõtleb midagi olematut valmis...
AGA siis jõuame jällegi mu lemmiklteemani - tuleb rääkida! Rääkida kõik asjad selgeks ja senikaua rääkida, kuni nad tõesti on ka selged! Ja hetkeks jääb õhku küsimus, kas on olemas sõprus mehe ja naise vahel. Ma olen viimasel ajal selles kahtlema hakanud.

Oli ju kuskil see rent-a-man-teenus. Laenutaks endale venna mängida. Vanema. Tugeva. Armsa. Hooliva. Rokkiva. Ei, siiski mitte.

Ja üks piinlik mõte. Ennast reetev, kuid siiski mitte meeleheitlik. Kas orkuti "single" staatusega saab anda hädavajalikku julgust ja kindlust tüüpidele, kellel seda (põhjamaise päritolu pärast) pole. On see kindel signaal muidu suhteasjades kohmetule mehele...no ma ei tea. Elav arutelu annaks siinkohal nõu....

rahunev

Ma ei taha olla täitsa normaalne ja rahulik. Selles on nüüd selgus olemas. Just nüüd tunnen, et isegi siin isegi minul on paras olla natuke naljakas, tunda ennast vabamalt kui varem endale lubasin. Minna endast välja, sakutada ja raputada oma mina ärkvele.
Ei ole ikka nii, et elan plaanide ja unistusteta elu. Nõnda arvasin Eestisse tagasijõudnult oma pealiskaudsemates mõtetes esialgu. Vaja teha plaane, suuri ja väikeseid. Siis neid muuta, et ei oleks stambis kinni. Ellu viies tšekkida. Muidu läheb reaalsusest asi kaugele.

Selles oligi asi. Mu ettekujutused ja ootused olid ebareaalsed. Eesti suhtes, sõprade ja elukorralduse suhtes. Nüüdseks loksutas paika. Tahaks jälle tantsida nii et naerulagin käib muusikast üle. Pole vaja midagi olla ega midagi enda jaoks mingisuguseks mõelda. Nii nagu on, saab parim olema. Arenguruumiga, muidugi. Pole piire. Nagu EL :D Ja alati väärikas!

Ainuke mure, mis on, on sõbrad. Tahan neid endale lähemale, kes on vägaväga armsad. Mingi rumal kuklamõte ütleb, et võib juhtuda, et see tunne pole päris võrdse vastusega, ...nagu nad armastuse kohtagi räägivad - et on 50:60. Mina ei usu: elus on erinevaid aegu ja hetki ja muidugi polegi iga mäng kogu aeg viigiseisus. Seepärast ongi nii, et ükskord helistab üks ja teinekord teine. Aga kui vaja on, siis on nii üks kui teine 100% olemas. Vaid kõne kaugusel. Vahel pole sedagi vaja.
Ma jumaldan inimesi, kes hoolivad ja märkavad. Helistavad nädal hiljem tagasi, siiralt mõtlevad...mu peale. Nii hea tunne on, kui keegi sõpradest, keda hingesopis jumaldan, helistab ja naeratades juttu ajab, küsib ja kaasa mõtleb, kuulab, aru saab. Nii hea on kohtumist kokku leppida ilma seda konkreetselt kokku leppimata. Muud ei ole vajagi. "Helistame ja näeme millalgi". Ja ma tean, et nad mõtlevad seda. Sellest piisab.
Ja nii hea on kokku saada. Kas või hetkeks. Naeratada nii et varbaküüned ka kumerduvad. Olla nii maru õnnelik iga viimse rasvaraku ja katkenud juukseotsaga...selleks hetkeks ja natuke kauem...Sest see tunne jääb kauemaks...
Ja nende inimeste puhul vaatan kord jälle lahku minnes üle õla, sest mulle tundub, et nemad vaatavad üle õla.

rahutu?

Vahel on nii, et isegi kui ei mõtle liialt palju erinevatele südant vaevavate teemade peale, painavad nad ikkagi. Pitsitavad nii, et raske on neelatada.
Mulle tundub, et kui kõik on ideaalne, siis ei peagi rääkima. Aga valesti tundub. Ma ei taha liialt palju rääkida ja pinda käia. See hirm teebki mind imelikuks. Miks ma nii äkki nii ebanormaalselt ebakindel olen. Ma justkui ei teaks, kes ma olen. Või kes olla tahan. See on vist see tohuvabohu, kui kellelegi meeldida tahta. Anyone?No-one.

Ma tahan juba nendest painajatest lahti saada, selleks on vaja vastuseid, mida ma nii otse välja küsida ei taha. Oleks vaja kuidagi loomulikult neist asjadest aru saada või nad välja uurida. Ma võiks ju kuulata, aga mida küll, kui ei räägita.
Must make them talk!

Aeg liigub ilma teda tagant lükkamata. Järelikult jalad seinale: päevaplaaniks saab 3 korda per ärkvelolekuaeg korralikult einestada, trennida (tõesõna!) ja kooliasjadele mõelda (valmistuda sellest lähitulevikus). Ligadi-logadi plaan. Täpselt nii nagu mulle sobib. Mõtlen veel välja, kes ja kuidas folgile tulevad.
See saab ideaalne olema :D ;)


Ma ootan Sind tagasi! Väga-väga!

rahulik

ma olen ikka veel rahul ja rahulik, asjad kulgevad oma rada. Ainuke asi on, et hakkan nüüd oma hinge vaigistama. Et ei pea alati igat hetke ära kasutama ja ei pea unistuste sabas jooksm.a Et ei ole vaja motikalube näiteks ega palju reisida. Lihtsalt tuleb nüüd rahulikult ja turvaliselt edasi elada..

Natuke on sellest aja mahavõtmisest ja eestilikust kainenemisest kahju. Sest seal oli teisiti. Aga nüüd elan vist täiskasvanulikumat elu edasi. Ja see on hea, täitsa normaalne.

Mis on õige, otsida tõmmet ja muinasjutulist armastust või valida turvaline ja tavaline, vb natuke kiretum tee. Aga seda muinasjutulist armastust vist ei ole. Ma olen usu kaotanud, sest kõik inimesed ümberringi elavad reaalsuses ja on nii praktilised.
Aga pole hullu.

Ma olen õppinud, et ei tasu asjade üle väga palju mõelda, niikuinii läheb kõik oma rada.
See on vist paha, et mul on palju alternatiivseid elukäistlusi, kust saada turvatunde ja kust midagi hingele. See ei saa olla võimalik, et ma lepiks nii paljude erinevate variantidega.

ma elan

kõik on sassis, aga mina ei ole. Ma olen omas väikeses mullis ja segadus on ümerringi. Mina olen väga korras ja kõik on justkui hea. Tundub nii ja see on hästi.
Ma tahan ennast hästi tunda ja see õnnestub.

õudusunenägu

see on mu läti etüüd :D (see on mul ätitüüd)
teisi lüües kaitsen ennast


need on lihtsalt mu geniaalsed ütlemised, mida oleks liiga hea unustada.

Aga üldiselt on praegu nii, et ma nägin öösel päris paha unenägu sellest, kuidas tulin tagasi Eestisse ja kõik üritasid mulle selgeks teha, et ma saan asjadest valesti aru ja et elu ei käi nii nagu mina arvan ja lõpuks ei tahtnud keegi mind näha ka ega minuga tegemist teha. Päris kummaline tunne oli üles ärgata. Paha kuidagi.

Mulle äsja meenus, et Eestis kehtib alkoholikeeld. Kummaline. Kreekas ei kehtestataks seda vist kunagi. Keegi isegi ei pakuks seda välja. Ja kui ka juhtub, et pakutakse välja ja pärast üleriigilisi streike kehtestatakse sellised reeglid, siis igaühel oleks raki kodus olemas. Vähemasti Kreetal.
:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D

Nüüd algab vist see aeg, mil ma käin päeval külma duši all hea meelega ja pärast duši alt tulekut lähen uuesti duši alla.


Pere on siin olnud terve nädala. Selle peale kui Mirjam eile küsis, kuidas ma jõuan (sest käisin ka pärast linna vahel bussidega kärutamist, pärast Samaria matka jne pidudel nägu näitamas), hakkasin nüüd täna ise ka mõtlema, kuidas ma nii joosta ja jalul jõuan olla. Asi on lihtne - ma tahan. Nii lihtne ongi. Meeletu maailm. Motivatsioon või mis. Sisemine! Tugevaim! Mäletan psühho tunnist!

Väga palav on olnud ja on praegu ka. Peaks ujuma, aga tegelikult tuleb just õpiaeg :D vupsa :D ja päevitada jõuaks natuke veel. Vaatame seda asja siin. Ma kujutan ette, kuidas ma nutan praamiga tagasi sõites. Nii palju asju on juhtunud. Nii palju head, naljakat, unustamatut, kummalist ka. Jah, just jah. Õudus. Õudusunenägu.
Ma tahaks nad kõik Eestisse kaasa võtta natukeseks.
Täna puhkan...vist...

true to your heart

Ma mõtlen, miks on tihti nii, et inimesed ei taju nii ilmselgeid asju. Et ta on gay. Onju? Või veel lihtsam - et teda ei huvita. Et on hea vaikida.
Millegipärast olen natuke väga hea tuju nivoost alla vajunud. Kõik on ju hästi. Aga ju virvendab silme ees pilt sellest, mis hakkab toimuma kui koju jõuan. Kuidas päevi sisustan :D EI karda! Ootan.

Minu selle kuu (kui mitte aasta) marurahulik meeletus.
Kõik algas sellest, kui läksime sööma ja mu saatus mulle loivates vastu jalutas. Läksin trotsi täis ja kui Mirjamiga enne Eurovisiooni poolfinaali algust kooli aiast jalutamast tagasi jõudsime, teda nähes, kutsusin ta ka siis Eurovisiooni vaatama. Ja kutsusin naabripoisi ka. Sähke. :D Asi oli selles, et tüdrukud kiusasid mind natuke tema pärast, et ma ei rääkinud temaga ja blääblää. Aga täna sain ka aru, et mul ei ole seda vaja. Ma ei viitsi rääkida juttu. Tühjast-tähjast. Ja ma ei taha võõrastele oma väärtuslikke mõtteid avaldada. Ei taha nendega arutada asjadest. Vat.
Igatahes vaatasime siis kreeka poiste ja Özlemi, Gülhaniga eelvooru ära. Ja....mulle aitas. Tahtis välja, joosta, põgeneda, värsket õhku hingata (ka otseses mõttes).

Ütlesin, et lähme ujuma. Mirjam korraks kahtles veel, sest aimas, et ma kahtlesin selle plaani teostatavuses. Alati kahtleme! Aga läksime. Poisid ei tulnud. Kombineerisime endale öiseks ujumiseks kohased riided selga ja läksime taksopeatusse kooli ette. Sõitsime georgia hotelli ette. Sealt ei olnud kedagi kaasa võtta. Käisime jalutasime veel pervode motikameeste nilbuste saatel paar bussipeatust edasi, et kutsuda Gabor ja Attila ujuma. Mirjam oli päris täpse käega. Viskas kivi vastu rõduääretoru. Kus aga helises. Kuulasime vist kükitades ja naerdes. Poisid tulid rõdule, otsustasid et nad ei uju täna öösel. Nii me läksimegi siis ise randa. Käisime vees. Nägime haid:D Okei, mina...mina nägin haid.

Istusime täiskuu valguses päevitustoolidel. Raputasin kõik riided ja räti liiva täis. Täiuslik tund oli. Kaks tundi. Kesse seda ikka mõõtis.
Saime sama taksojuhiga koju tagasi. 5€ libatakso. Wheeee!

Täna oli saatus ka jälle koolisööklas. See ajas mind närvi. Õnneks nad ei istunud meiega ühte lauda. Ma oleks vihaseks saanud. Tüdinud, noh. Ei tohi ikka leierdada üht ja sama teemat mulle ette. Muidu oleks naljakas, aga siis enam ei ole.

Ja see, et tüüp meile (mitte mulle) silma satub, sest samal ajal söömas käib ei tohiks teab mis "märk" olla, palun!? Kindlasti on sööklas veel neid tüüpe, kes kogemata (näljatunde=saatuse ajendil) käivad meiega samal ajal söömas, lihtsalt me ei mäleta nende nägusid.

Aga tegelikult see kosjakontori värk on küll selline nagu ta on. See mõjub, mulle ei meeldi see. Minu puhul mõjus ka. Inimene on lihtne olend ikka kogu oma keerukuses. Ja mis ma nüüd siis mõtlen. Mõtlen, et tegelikult teen seda, mida tahan. Ja kui ei taha, siis ei tee midagi. Õppida tahan, sest ei oska õppimata jätta ja kõigele käega lüüa. Veel ei oska õnneks.

Aga tahan jalutada öösel. Ma ei jaluta sellepärast, et kardan kellegagi kohtuda, kellega ma rääkida ei taha. Ja kardan, et teised kardavad sellepärast, kui jalutan üksi. Aga üksi on nii hea jalutada. Eriti kui öösel lõpuks on õhk värske.

Aga nüüd on vist see aeg, kui 6 kuud mu kaasasündinud liiga head neutraaltuju sai ümber. Ja olengi natuke aeglasem, rahulikum, laisem, vähem õnnelik.
Ja täiskuu muidugi.

Tegelt tahaks selle tüübi käest küsida, mida ta tahab. Ja kellest. Sest ma ei tea vastust. Ja jõuan ringiga tagasi sinna, et mõtlen, miks ma ei taju ilmselgeid asju. Võib-olla ei taha lihtsalt. Jah, ei taha. Aga sisetunne ütleb ka, et ei ole nii nagu arvata võiks. Vaid on teisiti, aga ma ei saa aru, kas mu sisetunne kaitseb mind:D Ma oskan endiselt väga kavalalt endale valetada, arvan nii.
Aga las olla täiskuine öö.
Ma tahaks olla öö.
Ja tahaks olla teiste pärast oma üliheas neutraaltujus. Aga kõik on väga hästi. Ma lihtsalt ei jõua rabeleda. Tahan niisama olla. Mitte nii ülereageerida. Cold country's girl. Ja seda ma tean, et tüdrukud said nüüd natuke paremini minust aru. Et ma olengi teistmoodi. Põhjamaine hing :D DEEP

please wait

See on kuidagi mõistmatu.

Alustuseks natuke taustainfot.
Käisime täna rannas, kuhu tuli ka eesti tüdrukute seltsi Attila, Ungari poiss. Üliõpilasesinduse president. Sulistasime, päevitasime, jäime randa magama, sõime - otseloomulikult. Vesi on mõnus, ujuda täitsa kannatab juba. Oli vist teine päev siinoleku jooksul, mil tult peaaegu et ei olnud.

Nüüd jõudsime koju. Nahk veidi punane, sulistasin duši all soola ja liiva seljast maha. Istusin arvuti ette, et muusikat kuulata. Seda ma ei teinud. Hakkasin blogisid lugema, pilte vaatama.

Siis kuulsin koputust oma uksel. "Kes seal on?" küsisin. Ei midagi. Hakkasin kahtlema, kas minu uksele koputati. Mõtlesin, et võib-olla mõni kreeklane. Võib-olla koristaja on midagi ära kaotanud. Tõusin toolilt, rätik ümber, häikasin uuesti: "Kes seal on?". Vaatasin ringi - oo ei, mu tuba on nii sassis. Kuulsin vastust:" It's me, Attila". Ei no tore. Idüll. Kõhklevad toonil lisasin:"Please wait". Vastus oli: "ok". Möödusid paar sekundit, mille jooksul mõtesin, kus riideid selga leiaks. Kuulsin, et katsub ukselinki. EI ole võimalik. Ma ju ütlesin, et palun oodaku veidi. Hõikasin uuesti, et ta ootaks natuke veel.

Ma kiidan end mõtte eest, uks ka päeval lukus hoida. Tubli tüdruk, mammu! Jätka samamoodi.

Kui ukse avasin ja talle pesumasina tarvis münte vahetasin, vabandas ta mitu korda et segab. Muideks, see oli teine kord kui ma rätikus istusin kui ta tuli ukse taha. Seekord aga sikutasin riided ruttu ukse avamise puhul selga.
Aga küsimus jääb õhku. Miks katsuda ust, kui ma olen palunud oodata ja ta on sellega nõustunud. See on ju kuidagi mõistmatu. !?

johannes

vahepeal on ni palju toimunud.
Ma olen üsna kindel, et hakkan selliseid tegusaid ja kohanemisvõimet proovile panevaid aegu igatsema. Käisime Brüsselis ära, Siimuga kohtusime. Ei julgenud küsida, kuhu miljonid jäid. Vb kunagi hiljem;) Igatahes tegime pilti ka.

Sakslased on...tüüpilised. Siirad. Ainuke asi oli, et nad ei tulnud tihti selle peale, et meid kuskile kas või hängima kutsuda. Vanemad ka enamusjaolt ja tahtsin õhtuti magada. Brüsselis hängisime on südalinna hotelli lähedal ühel õhtul. Seal oli üks...iluspoiss. Ta kartis mind....nagu nad kõik...järjekordselt..:D ütles viimasel õhtul, kui grillisime, et ma olen nii kurja pilguga. Teised seda ei arvanud.
Siin on meil hundu, mõmsik ja Johannes.
Johannes on geenius.
Kui keska saab lõpetada maksimaalselt 1,0 hindega, sisi tema lõpetas 1,2 hindega. (liiga hea et tõsi olla). Tal on ka absoluutne kuulmine. Ta mängib klaverit, orelit, viiulit ja...kõike. Ta on...väga siiras ja inimesed hindavad seda tema juures. Kuigi välimuselt ja olekult suhteliselt geniaalselt nohiklik, ei heida mitte keegi siin talle seda ette, mis on väga mõnusalt normaalne. Kõik imetlevad teda. Saksa närviuuringute ja jumal teab mis keskus on keskendunud tema uurimisele. Ta on lahe. Geniaalne.

Ma imetlen seda, kuidas ta ennast määratleb. Kui tagasihoidlik ta kogu teiste kiituse juures on. Kuidas ta minu naljade peale ennast käpuli naerda võib. Ja ma ei saa aru sellest, miks ta arvas, et mina ni uskumatult lahe olen. Ma olen hoopis hoopis midagi muud. Ja me vaidlesime ka omavahel natuke seepärast. Ühesõnaga ei saa ma aru, miks üks selline poiss jäi laia naeratusega minu poole vaatama. Kuulis mind korra klaveri peal koperdamas ja oli siiralt vaimustuses. See ei ole võimalik, tõesti, ma ütlesin ka, et ma tean, et olen rohkemaks võimaline, aga ta oli juba sellest vaimustuses.....meelelahutuslikus mõttes....kui ma tema kirjutatud lugu ühe käega, purjus peaga kaasa mängisin klaveril. 5 nooti ainult! ja kui mulle fraas meelde jäi, siis hakkas rääkima, et mul võivad ka ikka mingid võimed olla. Kõik teised kõrval ...muigasid...on vist õige sõna:D
ei, aga lahe

ja siin on meil veel ka...mõmsik. Ta on nagu karupoeg Puhh.....ei..nagu üks tõeline multikategelane. Tegin pilti, panen netti. Pikk tukk, vanus 39, kõht punnis, istub käed põlvede vahel, rääkides tuleb alati peaga lähemale nagu räägiks saladust. Aga väga siiras ja lahe kuju. Natuke tegime taga nalja ka, aga lihtsalt seepärast, et ta nii muhe on. Natuke aeglane on ka. Naljast aru ei saa. Kinganumber on 51!!!!

siis oli siin veel hundu. Kes jõi ennast purupurju. Samal ajal kui teised lõket õllega kustutasid, puhud hundu lõhet põlema uuesti. Ja tegelikult oli ta isegi nii purjus, et tuikus nagu meremees tormisel merel.

Stefan ja Mona meeldisid mulle ka. Noored ja tõeliselt targad ja uudishimulikud. Eesti suhtes. Tahavad külla tulla. Väga ebakomplitseeritud inimesed!


Aga see väike Johannes on küll.....midagi uskumatut. Ta on esimene geenius, keda ma tean.

nii palav

täna oli 31 kraadi - ilmuskumatu!
käisime ujumas, enne seda lipsasime nurgapealsest poest läbi, et jäätist osta. Kohtusime kahe ameerika kutiga. Õpivad arstiks Philadelphias, 26-27aastased, Tom&Rob :D EI ole võimalik. Väga mehised kutid. Pikkust ja laiust, arstitudengi kohta mu ettekujutuse järgi kahtlaselt vormis. Praegu on nad vaid kuuks ajaks Kreetal, teevad haiglas praktikat ja ülikooli juures käivad vist ainult keeletunnis. Rääkisime nendega rannal lebades juttu. Tom teadis Eesti küberrünnakutest ja seepärast ka meie väikese armsa maa asukohta nii umbes-täpselt. Esimesed tugevad poisid, kes on sellise näoga, et neid võib usaldada. Esiteks on neil vanust, teiseks - mõistust :D

Nad ei saanud meist päris täpselt aru, aga olid sellegipoolest väga seltsivad. Ses mõttes ei saanud aru, et kui Dimitri (kreeka vanemate belgia poiss) tuli meie juurde ja me talle rääkida proovisime - küll rohkem naerdes - kuidas ta eile kartulikrõpse süües suud üles ei leidnud....siis nojah....see rääkimine ei tulnud kellegi välja, sest hakkasime nii lakkamatult naerma....mis tegelikult oli ju meelelahutuslik. Aga "kamoon", kui ikka oma käega oma suule enam pihta ei saa, on asi rohkem kui koomiline...vaatajate jaoks. Ma võin praegu ka ennast krampi naerda - ta on nii armetu niigi ja nagu täielik poisike. See on lihtsalt ülim nali.

Käisime ujumas. Vesi oli väga külm. Seda tunnistasid viimasel vetteminekul ka "our American friends". Meil Özlemiga oli raskusi vette saamisega, aga veetsime kulgedes päris lõbusasti aega.

Õhtul kluppi - sest milleks kodus passida kui tervelt 5 tundi jõuab enne bussi peale jooksu hummikul veel magada. Olime linnas, nii-nii soe oli. Imelik on see, et kui mingi poolpaljas tšikk kõnnib tüübi käe otsas, vaadatakse ainult korra - lastakse pilk üle. Aga kui keegi on niisama ilus, siis tulevad või katsuma...Paha kohe, ma ei julge seelikut kandagi.

Klubis oli natuke kummaline alguses. Kõik lauad olid reserveeritud ja justkui kuskil ruumi polnudki. Vahepeal tuli väga hea muss...noh...jah...:D....siis hakkas Kreeka räpp, mida ma eriti fännata ei oska....eip....ei tule välja.....vahepeal tegin blokaadi - ei lasknud kedagi enda juurest mööda, seisin julmalt ees ja vaatasin, kuidas vahelduseks nemad väänlevad teisi puksides. Aga ega siin pole see teiste möödumine naljaasi. See on juba kummaline, kuidas poisid üksteisele nii lähedal seista saavad - minu minu ego teema, tean - aga kui mööda minnes libiseb käsi ikka õlalt diagonaalis tuharani, siis lähen mina närvi ära. JEP! Mitte minuga!
Ahjaa, ja kui endal saab kopp sellest, et teisel seljas hõõruvad, siis kui ise veidi laiutama hakata, tekib päris ruttu ruumi juurde - nad on suht lühikesed ega salli kui põhja-eurooplase puusaluu nende ribidel kannelt mängib :D

Uneaeg - homme varakult reisule!
homme on vist ka palav!

respekt

esiteks, on palju sõnu, mille kõla ei vasta üldse nende tähendusele. Üks mis kõlab nii nagu tähendab on "deep"..j.ah tõsi...inglise keeles...eesti keeles leian neid ka päris tihti.

Respekt.
Täna koolis - kuigi pidi olema ajaloo tund, mille jooksul eeldatavasti räägime Kreeta ajaloost - kujunes tund jälle teistmoodi. Rääkisime õppejõu reisist Inglismaale koju, kus ta sattus sellisesse asutusse külla nagu hospice. See on asutus, kus inimesed elavad ja ootavad surma. Ja sealt jõudsime välja aruteluni sellest kui oluline on meestel olla sünnituse juures ja üldse kuivõrd oluline on inimsuhetes teist respekteerida.
Mõtlesin jälle meie poliitikute peale. Ja mitte ainult. Päris paljude inimeste peale. Respekteeriv suhtumine on see, mis muudab inimesi, mul on kahju, et seda meil piisavalt palju ei esine. Jõudsime ka rääkida sellest, kuidas kreeklased suhtuvad inimkehasse teistmoodi kui põhja-eurooplased. Kuidas ajalehe 3. leheküljel ei ole neil selliseid pilte (paljad naised) nagu Inglismaa kõige sopasemas lehes, millel on suurim lugejaskond. Selline on elu.
Aga ma saan aru, et sellepärast, et inimesed on teistsugused ei saa neid hukka mõista - sellepärast et nad ei tunne samade asjade vastu huvi, ei taha ennast arendada. Ja kuigi saan sellest aru, ei taha ma ikkagi sellega leppida.

Mulle isegi meeldib natuke, et meil on sellised tunnid, kus me ei tuubi aastaarve, vaid saame kuulata lugusid ja arvamusi nii nagu neid varem kuulnud pole. Näiteks sellest, kuidas õppejõud ei olnud üliõnnelik, kui esimene laps oli äsja sündinud - tal oli suur kergendus. Ta ise ka imestas, sest eeldas, et on kuskilt pilvede vahel hõljumas. Need on imelühikesed kõrvalepõiked, mis kokkuvõttes on väga head, sest panevad mõtlema. Lühike näide ja mõtteid mitme tunni jagu. See on hea.

Respekt on normaalsete suhete alus. Ei tohi laskuda nii lähedale, et kaaslasega (sõna kõige üldisemas mõttes) on lihtne labaseks muutuda. Isegi lähedasemate inimestega tuleb teatud distantsi hoida (ma ei mõtle siin peret, nemad on respekti ammu välja teeninud), et ei tekiks üleolevat suhtumist, arvamust, et neid võib kõiges kommenteerida ja suunata. Vahel peab ka arvestama inimese tahtega asju valesti teha või valesid asju teha. Ja see ei tähenda hoolimatust, vaid teise "minaga" arvestamist.
Pean seda õppima.


Pean vaatama filmi "Last Tango in Paris" ja mäletama sõna "butter".


Eesti poliitikud peaks kaugemalt tuttavad olema, siis toimiks asi paremini.

olla

sain just aru kui tähtis on olla koos nende inimestega, kes siin kõik on. Ainult siis ei ole hea mõte olla, kui iseendal tõeliselt tuju ära on või haigus peal. Aga üldiselt on nii, et väga hea on tunda ennast osana ka seltskondlikult veedetud ööst, mil...võib juhtuda palju asju ja mil minu olemasolek võib paljud (halvad) asjad ära hoida... ma küll tajun et kui mind ei oleks, siis ei jääks koht täitmata....aga ikkagi on hea tunne praegu...
ja ka sellega olen nõus, et ühine vaenlane koondab rahvast.... ;)

let go

Olen nüüd juba tükk aega siin. Eile oli lahe päev, käisime Mirjamiga koos juuksuris. Viimane püüdis nii armsasti inglise keelt rääkida. Saime kell 18 aja. Siinsamas kooli lähedal. Jõudsime isegi paar minutit piinlikult varem kohale. See oli vinge, kuidas lõikamine algas.

Kell oli mõned minutid 18 läbi kui pilguvahetusega tegime selgeks, et Mirjam läheb enne pead pesema, sest isegi kui ma jaole ei saa (miks küll nii arvasime?), siis mul lähemal siia tagasi tulla. Üks naine pesi Mirjami pea, pani õli juustesse, kammis. Siis läks teine ta juukseid lõikama. Ei olnud nõus nii lühikeseks tegema nagu ta tahtis (mille üle Mirjam päris õnnelik pärast ka oli). Samal ajal kui Mirjamil pead lõigati, hakkas seesama esimene naine minu pead pesema. Nii mõnus oli, mis sest, et ma pärast põlvini märg olin. Siis kammis mu pea ja pani juukseõli. Siis tuli Mirjami juurest see teine naine mu juukseid lõikama (mis käis alguses...kahtlaselt ruttu) ja minu juurest läks peapesija Mirjami juukseid föönitama. Küsiv pilk ja õlgade kehitamine. Minu point: keep it long, but here short. Vehklesime veidike kätega ja siis tõmbas salgud püsti ja lõi käärid sisse. Päris pikad salgud lendasid maha. Väike närvikõdi oli sees, aga ma ei pabistanud. Minu juuksed lõigatud, tegi see naine väikse pausi ja teine tuli mu juukseid föönitama. Istusin tükk aega pea alaspidi enne kui kukal sai kuivaks. Kui sonks oli valmis, asuti uuesti kääridega minu kallale. Ta lõikas puhvis kukalt ja pikemaid salke õhemaks.Tukk ka veel ja oligi korras. Ja tõepoolest kaksteist eurot. andsin viisteist justkui boonusena kiire ja vägakorraliku töö eest. Pole veel nii kiiret tööd ja nii korralikku tulemust näinud. Mõlemad Mirjamiga olime rahul - oleme rahul.

Tulen poole aasta pärast jälle siia lõikama vist :D
Ta justkui teab, mis on ilus ja lõikabki nii.

Käisime hämaras..öö varjus peaaegu isegi kooliaias....jalutamas....apelsinipuude mesimagusaid õisi nuusutamas ;) Nii mõnus, üks õis on toas, lõhnab nii mõnusasti vängelt.

Aga põhimõte on selles, et kui kõik on ilus ja iga päev on eriliselt tore päev, siis - let go girl.....let go....
aeg teha plaane vaheaja jaoks!

Vihmapiisk

On imeilus päev. Vihmane. Ma olen veepiisk oma hinge kõige rohkem värelema paneval ajal. Ma seiklen, mu hing kihutab täiskiirusel maapinna poole nii kõrgelt, et pinda ei paista – kõik on hägune ja kontuure on vaevu näha. Ma olen äsja ja hirmsa sähvatuse saatel kokku põrganud teise veepiisaga. Ta kumiseb muusikast. Ma ei tea, kas me jõuame maapinnani koos – ja see polegi oluline. Sest see on nii kaugel.

Varem olen vaid korra niisamamoodi maa poole sadanud. Ja teise piisaga kokku plaksatanud. Tegelikult, võiks öelda, langesime kõrvuti, kuni tuul meid kokku keerutas, üksteise külge. Maapind oli siis juba suhteliselt lähedal…Veidi aega tagasi aurustusime magedast järveveest läppunud õhku. Ja praegu tundub, et minu jaoks algas põnevussööst pilvedest. Ma kihutan tuulega temast mööda, kaugemale. Palju kaugemale.

Ma tahan kukkuda nii lõpmatult kaua kui on võimalik. Siis lõpuks sadada prantsatusega ookeani, et sinna jäädagi. Sinna, kuhu ma kuulun. Sinna, kus on kõik teised minusarnased. Kus on hea olla olemise lõpuni.

Taevas virvendab vihmasädeluses.


Säbarlainetused tuuletormise iili käes kaunistavad veeglasuurilist maapinda.

maavärin

esimene maavärin siin minu jaoks, kell on 2.17.
Mul hakkas veidi paha, kõhe. Ei saanud aru, kas tuigun veel ise, või ikka raputab. Loksutab on õige sõna. Nagu laeva peal. Hirmutas hetkeks, aga oli aru saada, e t läheb kohe üle. Juukseklambrid ja küünlad riiuli peal liikusid ka veidi.

Kõik on korras.
Gareth ütles ka, et siin olles kindlasti tunnetame mõne värina ära.

5,7 Richteri skaalal, tsenter Kreetast lõunas merepõhjas.

ups - you need to find a good greek man

Magasin sisse. Ei mäletagi, mis teise äratusega juhtus, kas unustasin panna või panin kinni. Anastassia õrna õlakoputuse peale ärkasin üles 15 minutit enne tunni algust. Arvasime, et jääme hiljaks, aga õpetaja jäi veel rohkem. Ainuke asi oli, et kõht läks tunnis hirmus tühjaks - piin. Suur pissihäda on suurem piin.

Käisime söömas. Mõtlesin eilse peale kui me saime sellelt kreeka mehelt šokolaadimaiused, kuna ütlesime, et šokolaad meile meeldib (ta küsis) :D Eile oli ideaalne õhtusöök, sest mul just oli hirmus magusanälg. Täna läksin üksi poodi ja ostsin terve paraja hunniku magusat. Praeguseks on pooled pakendid juba lahti tehtud, aga ükski pole tühjaks söödud.
Poest tagasi tulles pillasin mõni 20 meetrit enne meie maja võtmed maha. Kreeka poiss, kellest tegelikult mööda üritasin kimada, ütles seepeale "ups". Ütlesin "exactly" ja hakkasin naerma. Ta küsis, kust pärit olen. Vastasin kreeka keeles, mispeale ta hakkas muga kreeka keeles rääkima. Vabandasin ja ütlesin, et see lause on ainuke, mida kreeka keeles oskan. Siis küsis, kas ma kreeka keelt ei räägigi. Ütlesin, et meil on siin streike olnud ja tunnid on ära jäänud. Selgitasin, mida tähendab sõna streik. Ütlesin, et vb natukese aja pärast oskan midagi veel kreeka keeles öelda. Ta arvas seepeale: you need to find a good greek man. Vastasin laia naeruga, et jah, just sellele ma loodangi.....ja kulgesin oma ühika trepi poole teda õrnalt tee pealt eest müksates. Soovisime teiseteisele ilusat päeva.

See on hämmastav, kuidas mõne inimesega on nii loomulik juttu ajada. Teiste vastu on aga justkui allergia. Palju oleneb tõesti suhtumisest, kuidas midagi öeldakse. Ma arvan, et kui keegi alustab positiivselt minuga suhtlemist, siis ei ole mul probleem vastata samaga. Kui aga negatiivselt, siis lähen tõeliselt turri. Ja seejärel on eelarvamusest keeruline lahti saada. Isegi kui tahan, siis selline "tunne" jääb sisse...ja head suhtlust takistama...


See nädal on järjekordselt sisukas olnud. Kõike jõudnud teha: muuseumis ja Knossoses käia, õppida ja koolis ära käia. Vanaemale helistasin. Temaga on nii hea rääkida. Ma tahan, et ta mõistaks, mida ma siin olles tunnen. Selleks peame reisile minema koos - Norrasse. Jah, Norrasse :D

Saksa piletid pean ära ostma. Ja siis pean ootama kuni vesi on päris-päris soe. Enne pean õppima. Tahan õppida. Aga ei oska alustada. Varsti juba oskan. Kohe on aprill:D Siis hakkab nalja saama...naljakuu ja värki!
Enne aprilli parim nali - i need to find a good greek man!

trippimine

Sisutihe nädalavahetus.

Käisime reedel linnas, sattusime Veneetsia päritolu linnusesse sisse ka vaatama, katusel käisime ka ära. Ma võin täie kindlusega väita, et tean, kus on mu lemmik koht istumiseks - olemiseks. Linnuse juures algava muuli kõige kaugemas otsas, 2,6 km jalutuskäiku. Seal saab ukerdada üles ja vaatada merd, paate. Lihtsalt olla. Mõnuleda. Vahel ka naerda pakse tädikesi, kes ennast üles upitada ei jõua nign nagu hülged meeleheitlikult ääre peal visklevad. :D
Ma imestan kuidas päris paljud inimesed sinna kõige kaugemasse otsa jalutavad. Teksapüksi ja kampsuniga. Üksi jalutavadki. Käivad lõpus ära, pööravad end ümber ja lähevad tagasi.

Toosama päev saime hiljem linnas Heini ja Susannaga kokku. Väga kummaline kohtumine, sest meie juurde tulid kaks tüdrukut, kes küsisid meie nimesid ja vanuseid. Laksu all olid vist, väga kohatu oli. Üks ütles, et on mustlane - selline tunne nagu nad tahaksid meilt midagi...väga ebamugav iseenesest.

Laupäeval ärkasime kell 9. Läksime linnamüüri juurde, et jõuda bussiga Phaistosesse. See oli suuruselt teine palee siin saarel. Praeguseks on muidugi ainult varemeid näha. Buss sõitis 1,5 h ja 63 km. Saime tasuta sisse, sest oleme tudengid, kes tulid seda ajaloolist paika uurima. Kohapeal vaatasime ringi, pildistasime. Palusime Austria biker'itel pilti teha. Saime nendega jutustada - geograafiaõpetaja oli üks. Rääkisime ühest ja teisest. Tagasiminnes rääkisime piletimüüjaga juttu. Ta ei väsinud mainimast, et ma peaks rohkem sööma. Rääkisime oma päritolust ja võtsime mälestuseks sidrun nende puu küljest kaasa. Muhe onu - Do you like it?eih?eih? YES!Kütsime ilge jooksuga bussi peale, mille ilmselt üks härrastest oli kinni peatanud. Jõudsime peale, tukastasime tagasiteel - buss oli suhteliselt tühi. Need bussisõidud ei ole mu lemmikud siin, erinevalt kõigest muust.

Laupäeva õhtul oli pidu Juanma korteris. Päris pikk maa jalutada keskväljakust. Aga läksime kõik koos. Nad olid booli teinud ja näkse ostnud. Lõpuks tuli aina rohkem inimesi juurde. Läksime kell 1.30 ära, et järgmisel hommikul tõusta jõuaks. Taksojuht sõitis veel meile nägemata teid pidi - lõpuks kooli juurde harjumatust suunast jõudes saime aru, kus oleme. Hakkasime juba kahtlema, kas ta meie sihtkohast ikka õigesti aru sai.


Pühapäeva hommikul ärkasin kell 8.30 . Veel varem:D Väga hea enesetunne oli. Ilm on veidi pilves. Kraade 27 - tappev. Bussi ei tulnud...sõitsime taksoga linna, kus Gülhan pidi prantslastega kohtuma - meie läksime otse bussijaama, et pileteid küsida. Archanes edasi-tagasi pilet 2.40 :D
Jõudsime veel viimasel hetkel kõik bussi peale. Pool tundi sõitu ja olime kohal. Väike küla - ilusad ja puhtad tänavad - tegime külas maju vaadates väikse mäkketõusu ja siis otsustasime päris mäejalamile minna, et tippu rühkida. Väga palav oli, päike säras ka lagipähe.
Osad peolised liitusid meiega otse südalinnast, ilma ööseks koju jõudmata. Lukas ja Pavla olid väga aeglased matkajad :D Aga seejuures väga lõbusad.
Kõmpisime 2 km külast välja mööda maanteed kuni lõpuks leidsime sildi, mis näitas, et mäetippu valge kiriku juurde on 5 km. Läksime käänduvat kruusateed pidi üles. Enne lõppu avastasin otsetee - trepisastmetega ja põõsaste vahel kulgev jalgrada. Teised läksid ringiga. Mina, Jana ja Andrea jõudsime esimesena tippu kiriku juurde.

Istusime juba pilvise taeva all mäe kõige kõrgemas tipus ja nautisime veidi ähmast vaadet. Ülevalt alla minnes ei uskunud, et kogu selle maa maha kõndisime. Maanteel õnnestus meil 11 inimesel sokutada ennast 1,5 km sõiduks kastiautosse, mis sõidutas meid külla otse bussipeatuse juurde. Istusime tavernas maha ja puhkasime, sõime ja jõime. Tavernas olid ainult vanahärrad, jutustasid ja mängisid erinevaid mänge. Meie olime seal ebatavaline nähtus, taaskord.
Bussisõit tagasi oli väga lühike. Üks kreeka mees ei jõudnud üle õla bussis meid ära vaadata. No ja siis tuli mul üleväsimus peale ja ma naersin oma 15 minutit pidurdamatult. Hea oli. Panin selle tüübi eesti keeles konkreetselt paika kah. Kui bussist linnas väljusime, siis üks teine poiss üritas meile veel lehvitada vm. Tema vaatas ka meid kõiki bussi sisenemisel pealaest jalatallani üle. Meeldisime talle vist.

Esmaspäeval - täna - käisime Garethiga muuseumis. Nägime oma silmaga kõik vanaaegsed esemed ära. Väga ilusaid asju osati teha, tõesti. Võimas.

Nüüd helistasin vanaemale. Sain mingi kõnekaardi ja juba 3. korral õnnestus numbri valimine (nupud ei töötanud kohe). Rääkisime 45 minutit. Nii hea on vanaemaga rääkida. Mulle meeldib. Ma kuulen ta häälest, kuidas ta naeratab. Ja see on nii hea tunne.


Siin on endiselt väga hea olla. Ma ei igatse koju, aga ma tahaks et kõik mu sõbrad ja tuttavad saaks siin koos minu ennast sama hästi tunda. See aga pole võimalik. Ma igatsen seda, et ma kedagi ammu tean, tunnen. Et saaks rääkida nii, et kogu taustsüsteem on selge.
Siin on teised tudengid ka väga lõbusad. Nendega saab rääkida ka ja ma tunnen ennast nende koos ka hästi, väga hästi. Aga see pole see... Vahel tunnen, et on liiga palju vaja selgitada...niisama blääbläätada. Ma ei jõua kõike seletada, ei viitsi. Võiks ju niisamagi aru saada, aga ei saa, sest nad ei tea mind. Meie ühine ajalugu on nii lühike.

Kuulus tüdruk!

Kolmapäev. Täna kestab veel, sest ma pole magama läinud - selle loogika järgi.

Muidu oli vaikne päev, justkui midagi ei teinud ära. Aga õhtusöögi ajal. Kui alles olin sööke valimas, kandikul vaid üks taldrik, tulid Türgi tüdrukud just söömast ja jäid muga juttu ajama, keerasin ennast nende poole ja mingil hetkel oli kääne nii kõva, et kandik, mis muidu lauale toetus, kukkus maha.
PALUN VÄGA!

Kõva naerulagin ja kestev aplaus! Minu kord!

Kui ma muidu ikka teisi niimoodi kuulsust nautimas nähes mõtlesin (küll kasutatud toidunõusid ära viies!!!!!), et minuga seda küll ei juhtu, pidin seekord alla vanduma. Juhtus minuga. Kui aplaus oli läbi, läks veel pool minutit enne kui ma totaalselt peedistusin. Türgi tüdrukud juba jõudsidki öelda, et ärgu ma punastagu, et pole midagi. Ja siis ma hakkasin punastama. Väga kummaline tunne oli. Samal ajal unustas Lukas kassapidajale oma toidukaarti näidata ja seal sai neil siis veel topelt nalja. Kui ma lõpuks uue ringiga kassa ette jõudsin, naeris see armas naine ikka veel. Talle vist meeldivad ERASMUS tüdrukud, kes asju ENNE kassani jõudmist juba maha jõuavad pillata.

Nüüd ei jäta keegi mind rahule. Bussipeatuses ootasime teisi, et koos välja minna. Tulevad, elevil näod peas: "oo, see on ju meie kooli kuulus tüdruk, küsime autogrammi":P Heaküll, oli jah naljakas. Aga mingil hetkel hakkas endast kuidagi armetu.

Igatahes on midagi nüüd blogisse kirjutada. Üks harjumuspäratu läbielamine. Nüüd hoian kandikut kahe käega ega lase kordagi lahti enam.

Klubis oli ikka päris nõme DJ. Küsisime, kuna alguses aint meie seltskond seal oli, kas ta soovilugu teeb - EI. Eino Tänks. Saime aga ringi tasuta shotte:D Mis maitses väga hästi ja üldse mitte alkoholi järele. Secret shot - if i tell you i have to kill you. Kuna meid nii palju oli, siis oldi peaaegu nõus mind ohverdama :D

Praegu on kell 4 saamas. Lähen magama ja sonin unes kandikute mahaloopimisest midagi ilusat ja meeldejäävat.

:D Ei ühtegi sisutut päeva!

POLAARPÄEV

Kreeka keele tund (ainuke kahe nädala jooksul, sest järgmisel nädalal on pühad jnejne). Kõiki kutsutakse ükshaaval tahvli ette - peab kirjutama kreeka tähtedes oma nime ja siis mingid suvalised sõnad, millega õpetaja sind seostab /alias mis ta ütleb.

Minu kord
Heini? EI
Susanna? EI OLE!!
Mariliis olen. (Ei ole soomlane, eestlane olen)

Lähen tahvli ette, haaran vildika kätte. Õpetaja küsib, kas tean kui palju kaalun. Ütlen, et ei tea. Küsib, kas mind huvitab kui palju ma kaalun. Ütlen, et tegelikult ei huvita ka. Seepeale ütleb, et tema oli ka kunagi kõhnem vms. Et ma võin nüüd tulevikku pilgu heita. Vaatab poistele otsa ja ütleb, et vananedes lähevad KÕIK ininimesed paksemaks. Ütlen, et siis on talvel soojem. Naerab.

Kirjutan nime ära. Ootan uut sõna, mida kirjutama peaks. Kirjutan ära, aimamata, mis see tähendab. Ta hakkab selgitama klassile, et teate küll seal põhjamaades on pool aastat selline aeg, kui on hästi hele kogu aeg ja päike loojub vaid paariks tunniks - küsib, kuidas seda inglise keeles kutsutakse. Polaarpäev. Just!
(Mõtlen, et ta arvab, et ma olen jääkarudega üles kasvanud või midagi - enne mind käis Anastassia tahvli ees ja selgitas, et Eesti naabrid on Venema ja Soome näiteks....et vb tema arvates on Eesti kuskil seal Soome, Venemaa ja Arktika vahel) Lähen kohale: aitäh Susanna. Oh, kamoon.

Olen oma kohal. Küsib üle klassi, kas meist keegi on noorem kui 20 aastat. Vaatab pool kõõrdi mulle otsa. Küsib, kas tõesti keegi ei ole noorem kui 20. Vaatab jälle klassis ringi, peatudes pikemalt osal, kuspool mina istun. Ei ole. Mina ka ei ole!!!!!!Oh, palun, jätke mind rahule :P Ütleb, et tema lapsed on 36-37 et me sobiks ta lastelasteks. Mõtleme, kas tõesti siin saadakse nii noorelt lapsi :P

Saame teada, et homme on üleüldine streik. The whole country has a strike. Niisiis, bussid ei sõida, pangad on taas kinni, poed suletud. ÜLLATAGE MIND VEEL - siin juba niisamagi ei tööta mitte keegi. Tunneme muret, kas koolisöökla on ka kinni. Hiljem selgub, et töötab ikka. Kergendus.

Räägime järgmisest esmaspäevast ja mainime ära, et meil on muuseumikülastus plaanis. Õpetaja proovib teeselda üllatust. Koolipäev ju? Tunnistab, et tõsi küll, kuna järgmine on vaba päev (25. , teisipäev=riigipüha), siis õpilased kooli ilmselt ei tule. Nii et järgmisel nädalal kreeka keele tunde ei ole.

Loeme dialoogi: Anastassia ja Susanna, palun. EI OLE SUSANNA!!! :D Lootusetu.
Sellepeale vabandab mitu korda ja ütleb, et Mariliis on väga ilus nimi. Jah, thanks, nii ilus et üldse minuga kokku ei lähe....vist...

Anastassia nimi on kreekapärane, see talle meeldib. Jääb meelde ka lihtsasti. Ja üldse see pidavat tähendama ülestõusmist (tuleneb sellest sõnast), Kristuse taassünd, teadagi. Ja tal on kaks nimepäeva: üks jõulude ja teine lihavõtete ajal.

Poola tüdrukud istuvad klassi lõpus. Nemad unustatakse ära. Kõigil hakkavad pead klassi tagaotsa pöörduma. Siis mõistab õpetaja, vana tainas (vabandan ette ja taha, aga ütlen ikkagi), et seal on veel keegi (klassis on ainult 3 pingirida). Küsib, kes nad on ja kustkohast tulevad. Annab neile materjalid. Huumor.

Selline on tüüpiline kreeka keele tund. Veidi nagu vastukarva silitamine ja samal ajal nõeltega torkimine. Keegi ei naudi seda, kuigi tihtipeale isegi nalja saab. Aga see on selline terav naljatamine, ärapanemine, iroonia. Ja vahepeal räägib õpetaja täiesti suvalist juttu, mis kedagi ei huvita.

Soome tüdrukutega eile naersime "your easter is our shit": easter=paska. Kui õpetaja üks kord varem seda tunnis mainis, venisid meie näod naerule. OOjaaa. Mitte keegi teine nii lõbusat seost ilmselt ei leidnud sõnade vahel.

Üldse arvas Heini, et õps on rassist - "i'm from finland" ülestunnistuse peale vastas õpetaja, et näen su nahavärvi järgi, et tuled põhjast, ise oma põske katsudes. Et kui mõni mustanahaline klassis oleks, siis ju nii vast ei öeldaks. Oled jah aafrikast, ma näen, mustanahaline oled ju. :D Iroonia.

Täna vaatas õps siis ilmselt mulle näkku ja tundis Heini nahavärvi minu näost ära. Järelikult sai minust põhjamaade üldnimetaja. I am Skandinavian countries. All of them. Mina, vaatamata oma kaalule ja kokkuvaletatud vanusele mahutan endasse siiski nii enda, Heini kui Susanna. Kui mitmekülgne saab olla......vägaväga......
:D:D:D

Ostsin poes kõvasti magusat - küpsist, batooni, šokolaadi, saiakest. Nüüd söön ja unustan selle kahtlase keeletunni järgnevaks kaheks nädalaks.

POLAARPÄEV?! olge nüüd!

babyface

Nad kõik peavad mind siin babyface'iks. Keegi ei taha uskuda, et olen 21. Ütlevad, et neid häirib natuke see, et nad teavad, et ma käin ülikoolis - aga muidu pakuks mulle 17. Oh kamooooon!

Kui õhtul pimedas sööma jalutame, hakkab jälle mingi skeerimuuvi jutt pihta, et kõigepealt tapetakse babyface ja siis blond girl ja siis teised:D

Mainisin eelmises postituses, et siin on kõik võimalik. Aga on kindlaid asju, mis pole võimalikud. Näiteks kreeka keele tund. Täna ilmus õpetaja 15 minutit hiljem kohale ütles, et neil on õpetajatega mingi seminaripäev (mis kõlas minu jaoks pigem, nagu tahaks nad puhata v kellegi sünnat pidada) ja et tund jääb ära. Järgmisel esmaspäeval jääb ka ilmselt tund ära, sest on päev enne riiklikku püha ja keegi kooli põhimõtteliselt ei tule. Ja siis teisipäeval on ju riigipüha - nii et unustage kreeka keel:D

Kahe päeva pärast tiksub üks kuu täis. Täna oli esimene hommik, kui tundsin end väsinuna - ei tahtnud üldse ärgata. Öised lobisemised jätta! Kuulasin Bocelli "Time to say goodbye" ja otsustasingi head aega öelda öistele arvuti ees passimistele.

Nüüd hakkan õppima - päevavalges on hea lugeda - pimedas väsitab ekraan silmi nii väga. Tahan juba midagi kirjutada ja teha, aga ei tea, kust alustada. Seepärast lihtsalt......alustan...kuskilt.

Kas nii saangi suureks/täiskasvanuks - teen asju, mida on vaja teha, mitte mida tahan teha...

treener

Siin on tõesti kõik võimalik.

Täna 18.09 spordisaalis, kus eelmise trenni inimesed veel võrkpalli mängisid: ega s e e mees ometi aeroobikatreener pole?

Vastus: rangelt jaatav, on küll.

Keskmist kasvu. Juuksed umbes sama pikad kui mul, laines, tumedad, aga hallika läikega, hobusesabas. Päikseprillid otsmikule lükatud. Mingi dressipüks jalas ja suhteliselt mittemeenuv dressipluus seljas.

Seda hämmingut - ma ei saa talle otsa vaadata ilma et naerma hakkaksin. Kõvasti ja isuga naerma...
Ega see ei olnud mingi lihtne aeroobikatund - juba 35. minutil tundsin, et niimoodi võib isegi soe hakata. Üldiselt ei saanud mitte sõnagi ta jutust aru. Mingid numbri ja vahepeal "taxi" ??Et nagu...mida?? MUl ei tekkinud asjakohane seos ilmselt.Ma olen üsna kindel, et ta tegi countdown'i sammukombinatsiooni alguseni.
Stepilauad nurka lükatud, tegime publiku silme all veel suhteliselt perversseid liigutusi ja lõpetasime ilma märkimisväärse venitusosata. Küljele kõhulihaseharjutust tehes loopis tüdrukute jalad täisnurga alla....suhteliselt...hoolimatult, võiks öelda.


unustamatu trenn? Jah, ilmselt küll. Võrreldamatu ka!

Pärast trenni kadus elekter selleks ajaks ära kui mina tahtsin duši alla minna. Tegin romantikos't, viisin küünlad vannituppa ja avastasin esenelegi üllatusena, et mingil hetkel jooksis kraanist juba päris sooja vett. Õige pea oli ka elekter tagasi ja romantika otsas :D

Täna valutab mu pea - ilmselt päikesest :D Sellestsamast Päikesest

Portugalilennu broneering - TEHTUD

Päike

See, kuidas päiksekiired siin naha alla ronivad, on hoopis teine asi kui...mujal.
Siin tahaks ennast lihtsalt mõnusalt tunda. Lähen õue ja laiutan seal oma egoga.


Mmm apelsin, lödistasin ennast üleni täis.
Ühika hoovi kuluks üks bassein ära - ostaks kummimadratsi ja hulbiks seal. (Nüüd teen vahet sõnadel hulpima ja helpima)

Siin on nii lihtne olla. Teed natuke midagi ära, loed päevaplaani täitunuks ja puhkad. Praegu ka - lihtsalt olen. Ei mõtle millelegi liiga palju, vaid tunnen ennast hästi. Nädalavahetuse planeerimine - kõigil on vaba aeg, ei pea timmima kellega kuidas ja kus kui kauaks. Kui tahame läheme ja teeme midagi, kui ei taha, siis teeme midagi muud...ja teistega.
Eestis sellist spontaansust endale lubada ei saa. Alati on kellelgi plaanid, mis eeldavad kaasategemist või siis oma plaanide muutmist/tühistamist.

Võtan oma plaani aprilli keskpaigaks kõik tähtsamad tööd ära teha. 20. aprill peaks vaheaeg olema, mil tahaks veidi saarel ringi vaadata. Mai alguses läheb juba kiireks. Saksamaa reis ja külaliste võõrustamine on siis plaanis.

Reminder: PÕ AT, Tourism Management küsimused ja kaasused, Garethile projekt (EESTI.ppt), Saksa ettevalmistus.
Jooksvalt kreeka keele ül, business english ül, filosoofia testid (küsin aegade muutmise kohta)

Nii et tegelikult on tegemist küll - ja tahtmist on juba ka. Alustangi sel nädalavahetusel filosoofia järgmise testiga! Kui just Ateenasse ei lähe - siin on kõik võimalik, sest kindlaid plaane pole :D

Aga mida ma ei ka ei teeks või ei mõtleks...või tegemata ei jätaks - alati paistavad päikesekiired mu peale...see on nii mõnus

the secret

Jane:
Fiskars,
sulavõi,
ekstaas,
Kalevipoeg,
ja tsutsufrei


Üks sõna, mis paneb ajurakud Ameerika mägedes sõitma.

FISKARS
Ma tean, see ongi nii. Ja kõik lähebki nii nagu minema peab, nagu ikka. Kas natuke peaks tõukama või tõmbama? Ei tea, ei pea vist. Kõik loksub iseenesest paika ja need inimesed, kellest me mõtleme, on olemas! Ma olen selles päris kindel. Sellesama kindluse pärast lähebki kõik hästi...:D


Ma olen nii rahulik. Igavikuliselt rahulik ja naudin seda. Sain täna aru, et kui siin linnas tõesti 150 000 inimest elab, siis ei ole see väikelinna sümptom, et autodest järele vaadatakse. Mis siis ikka. Täna eksis üks poiss mu ukse taha. Väga armas ja viisakas ja üldse mitte kreeklaslikult ülbe je ülesvuhveldatud. Küsis, kus on poiss, kes siin kuu aega tagasi elas. Ütlesin, et nägin teda kui ta oma asjadele järele tuli, aga nüüd ei tea temast midagi. Soovitasin naabri uksele koputada, aga seda vist ei olnud. Igatahes selle eksinud hingega rääkides tundsin ennast väga hästi ja turvaliselt - isegi väikest värelust ei visanud hinge kui ukse lahti tegin. See ongi jälle seesama rahulikkus. Rääkisin nagu...mina ei tea....nagu.....ükskõik millise sõbraga, kes küsib teise kohta.

Täna oli koolipäev tegelikult, väga ilus päev. Kõigepealt inglise keele tund (business english), siis Gareth mütoloogiast raamatukogus (kus tuleb alati koomalaadne uni peale) ja meeting Tourism Marketing õppejõuga. Pean 6 ptk läbi lugema ja nende põhjal eksamiküsimustele vastama + mõned kaasused semestri jooksul ära lahendama ja talle esitama), mis moodustab 30% lõpphindest).

Lähen Saksamaale, tahan Portugali. Tahan juba kleiti kanda ja pruun olla. Jõuab. Palju muud võiks tahta...aga ei taha.....

Siin on mõned asjad, mida ei jõua ära imestada - miks bussid graafiku alusel ei liigu ja miks meie alati 30 min ootama peame kui buss 2 x h käib. Kui siin tõesti midagi ära teha tahaks, peaks autoga ringi rallima, mis oleks samavõrd närvesööv kui ootamine.

Prügivedajate,
pangatöötajate,
Ateena bussijuhtide
ja mingite muude onklite streik.
Niisiis, kui elekter õhtul kaob, ei saa ka sooja vett, pole ka Internetiühendust (Skype töötab - imepärane).
Pangaautomaadid on rahast tühjad.
Kõik kohad on prügi täis.
Bussid veel käivad meil!!!

Juuksurisse lähen aprilli alguses, kui enne koppa ei viska :D

Täna õhtul välja minna ei viitsi, aga kes teab mis tuju tuleb. Tahan mingid plaanid paika panna, mis sest et elan hetkes, aga plaane on ka vaja.
Veel ei tea, mis nädalavahetus toob, ehk hea ilma ja sooja vee...!?

Ma olen rahul...

vaba esmaspäev

täna saime magada pärast pikka karnevalinädalavahetust Rethimnos. See linn pidi olema saare kõige ilusam - nii et nüüd on kõik hea nähtud:D

Bussiga kohale sõites hakkas veidi paha, sest mäed olid ümberringi ja pikalt ette ei saanud vaadata - merele vaade oli uskumatult ilus ja vabastav see-eest.

Päris seiklusrikas nädalavahetus, palju kära, tralli, kostüüme ja ka segadust (magamisega hostelis, kus osad voodid olid ootamatult hõivatud ja öösel keegi hambaid krigistas ja hommikupoole norskas)

Päris uskumatu on, et ikkagi on nii külm aeg-ajalt. Sain päris hea portsu külma. Haige ei ole, aga kui jälle külma kätte satun, siis on selline vastikult rahulik tunne. Enam ei taha väriseda vaid külmetan lihtsalt. Õpin end soojalt riidesse panema.

Pettusin vist mõnes inimeses. Nad ei ole ikka kõik nii toredad - vb hakkan suurest seltskonnast ära väsima, vb mitte. Aga siin on mõni inimene liiga enesekindel ja natuke....hoolimatu... tundub. Aga nalja saab sellegipoolest.

Naabripoiss ehmatas õhtul uksele koputamisega mind peaaegu et surnuks.....adrenaliinist uputas! Aga see selleks. Uimerdan liiga palju - peaks midagi ära tegema:D

homme alustan:D
Kujutan juba kuidas vesi on soe ja ilmad uskumatult palavad ja et kõik armsad inimesed on siin....

Aga muidu elan hetkes, naudin!!

Naudin!!

seesama reede

Naljakas - Mirjam õpetas Ungari poisse ütlema :"Tervis sulle, seks mulle". Nemad arvavad, et see on proosit, sest kuigi Mirjam vaeva nägi selgitamisega, vaatasid talle vastu vaid armunud silmad ja nendest edasi ajuni jutt ei jõudnud. Õhtu jooksul väsisid poisid ära ja arvasid, et võiks lühemaks selle "terviseks" väljendi teha. Nii et lõpptulemuseks sai (sest nad küsisid ka kuidas terviseks öeldakse): "terviseks, seks mulle" Ahjaa.....ja üks poistest on Mirjamist tõsiselt sisse võetud, märgin siinkohal ära.

Paulile ei meeldi teine Belgia poiss:D mis on päris kummaline.

Aga mida ma rääkida tahtsin. Kuidas me taksoga tagasi tulime grillipeolt. Kõndisime peatänavale välja ja siis sõitis takso mööda. Niikui muuseas tõstsin käe üles - peatus. Saime kuuekesi taksosse sisse upitada ennast. Lukas unustas turvavöö peale panna, ärkas poole sõidu pealt, nii et saime naeru kihistada. Millegipärast tuli mulle hirmus naer vahepeal peale ja siis kihistasin omaette ja vabandasin muudkui. Taksojuht hakkas ka naerma:D Muhe

Vajan und:D

REEEEEEEEEEEEEEEEDEEE

:D oojaa

koolist öeldi tunnis (kuhu jõuda oli mu päevane põhiplaan): " a tulge õige järgmisel neljapäeval"

ja siis me tšillisime kooli juures, käisime söömas

ja nüüd:D nüüd võtame päikest oma ühika juures, kõik vist arvavad et me oleme.." erilised" nagu arnold oksmaa, AGA siin on juba praegu meie jaoks suvi - tõsiselt!!!

Proovime, kuidas maitseb vein spraidiga (isetehtud siider). Ei soovitaks eriti:D Aga mis teha kui õlut ei joo!


Too tore kolmapäevane päev, kui käisime Harem'is, oli unustamatu:D Baldahhiin pea kohal, mõnus diivan ja kott-toolid, imehästi tantsivad inimesed..mm....mul on jälle naeratus pidevalt näol kui neid vaatasin. Kuna kõik tunnevad ennast nii hästi, siis tekib endal ka tunne, et tantsiks ja lõbutseks - ei taha paigal istuda:D

Kõik on nii liiga-liiga hästi. Nagu Gareth ütles, on ilmselt siit raske ära minna, sest meie (muutnud inimesed) oleme kultuurišokk eestlaste jaoks hiljem :D

Aga siin ma õpin, kuidas elada. Ja ausalt öeldes, ei meeldi mulle nende liiga abstaktne ettekujutus ajast. Nii et võtan endaga kaasa ainult positiivsed asjad:D mis sest, et kultuurišokk, vähemasti emotsioon ületöötavate eestlaste jaoks.

Eestis juuakse selleks et töömured unustada. Siin minnakse välja et tantsida, et ennast hästi tunda ja kokteilid on lihtsalt boonuseks...ma mõtlen nii :D Mulle meeldib nii mõelda - inimesed oskavad siin ennast hästi tunda ja nalja teha ja söömisest mõnu tunda. Ma arvan, et see on päikesest. Päriselt. Kuigi ma tean, et tuleb päev kui ma igatsen seda tüüpilist eestimaist vihmahoogu, mis lööb mõtted selgeks. Aga mitte veel, praegu naudin hetke. Praegust hetke. Ja ma olen tähele pannud, et ma ei hooli kellegi kommentaaridest - see on suur samm edasi. Mulle meeldib tunda ennast arenemas, aga samas olla endas piisavalt kindel ja enese põhimõtetele truu:D

Elagu KREETA

uskumatu fenomen - AEG

Juba poolteist nädalat Kreetal - see on võimatu. Aeg kaob käest. Isegi kui tunnen õhtuti vahel igavust, tundub, et aeg libiseb käest.
Rääkisime Pauliga, et ei olegi väga siin naerda midagi, varsti nutame juba ja läheme koju ära. Ta lubas mu prantsuse keele õpetajaks hakata.
Täna selgus, õigemini sel nädalal selgub lõplik tunniplaan. Pean ennast kokku võtma ja arvutis vähem lobisema. Kuigi teiste ERASMUS tudengitega saab ka päris tihti msn-i teel rääkida.
Pean sundima ennast kas õppima või siis väljas midagi tegema.

Päike ja inglise keeles rääkimine väsitab ära. Pärastlõunaks on alati uni peal. Pean päikesekreemi kuskilt leidma, siis saab natuke pleesitada.

Reedel on Georgia hotellis grillpidu, kuhu kõik peaks tulema. Väga lahe. Lubasin ülejärgmisel nädalal ujuma minna.

Siin lubab kolmapäevaks vihma. Ei tea veel millal keegi külla tuleb, aga võiks tulla:D

Mul on ikka keeruline hetkes elada, tahan midagi oodata või mingeid eesmärke.

Tegelt väsisin lihtsalt ära tänaseks:D Väsinud, aga õnnelik...!
Õhtul varem magama!

teisipäevane salsatund

maailma lahedaim tants on salsa!Habanero's

Läksime viiekesi välja pisikesse baari (12 ruutmeetrit!?) enne kui teistega pidime kokku saama, et klubisse minna. Alguses ei saanud me - vähemasti mina - arugi mis toimuma hakkab. Ootasime põnevusega. Türgi tüdruk oli varem seal juba tantsimas käinud ja oskas salsat. Vb sellepärast tal partneriga ei vedanudki erinevalt meist, algajatest.
Mingil hetkel paluti "beginner"itel ritta võtta...ja enne kui arugi sain oli minu vastas kreeka poiss. Minul temaga vedas, tal minuga vb natuke vähem. Ta olevat äsja Prantsusmaalt naasnud Heraklioni, pidi aga nädala pärast tagasi minema. Kui küsisin, mis ta seal teeb, vastas ta, et õpib tantsu.....:D......ja mina olen oma kõige esimeses salsatunnis partneriga, kes õpib tantsu.....selles mõttes, et oskab igat salsa liigutust:D
Salsa on nii äge tants! Ma vist juba mainisin seda....aga ta ongi! Põhisammud on suhteliselt lihtsad, eriti kui paariline juhtida oskab ja sammuvahetusest märku annab. Seal on selline pöörde koht, kus poiss tõmbab tüdruku käed enda kaelale...ma olin nii palju osav, et tõmbasin ruttu käed tagasi, eks ole! Teine kord juba leppisin selle võttega. Naerda sai kõvasti.
Ilmselgelt ei näe mida salsat tantsides nii hea välja kui kohalikud, aga väga lõbus oli sellegipoolest.

Kui "intermediate" kord oli, tõmbusin tagasi. Kartsin partnerile haiget teha või ise kimbatusse sattuda :D

Läksime õue Hispaania poisse ootama, kes meid teiste juurde viima pidid. Jõudsime üle 40 minuti oodata ja otsustasime tagasi baari minna. Siis hakkas alles tõsine nali pihta. Kui enne tantsides seisnes nali selles, et mu paariline proovis mulle natuke rääkida, kuidas mida tehakse ja samal ajal õpetajaid ei vaadanud ja me kogu aeg erinevaid samme teistest tegime (takti võrra hiljem)...siis nüüd oli nali kraadi võrra vängem.

Seesama kreeka poiss kutsus tantsima...niisama...nagu vabas õhkkonnas. Ei mingit konkreetset ettenäitamist ja järeletegemist. Sinnamaani oli kõik korras, kui avastasin oma partneri meestantsuõpetajale otsa vaatamast. Möödus sekund ja juba tantsisin ma kuubalasest tumedapoolse mehega, kes ilmselgelt ei teadnud, et mul täna esimene salsa tund on. Oojaaa....Siis algas mingi ilmvõimatu keerutamine pihta kuni ma talle lihtsalt sülle lendasin....ja meeleheitlikult kõrva karjusin, et täna on mu esimene salsa tund. Selle peale ta naeris ja ütles: don't worry....ja hakkas mind edasi keerutama, nii et vastu teisi tantsijaid põrkasin.....
jaa..nalja kõigile....vähemasti ei astunud ma talle varba peale, mida ma endale andeks poleks andnud:D

(p.s. kreeka tüdruk tahtis väga kuuba õpetajaga tantsida, aga seekord ei klappinud tal see....hull-hull värk)
ei..väga tore oli....tõsiselt lõbus...ja...kui kuskil salsat õppida, siis siin ilmselt:D
Chica's chica's -very good!

ja see tund andis energiat öösel klubis pidevalt tantsida ja ennast hästi tunda.




Teine adrenaliinilaks pärast pidu juba...oli Nikosega koju sõitmine (Nikos on mu naabripoisi Aggelos'e sõber). Tänavad on väga kitsad ja autosid täis pargitud - ja ta sõidab 90-ga. Kus oli 50 märk, sõitis ta niikuinii 100-ga. Hullumeelsed. Ja kõik teavad, et politseid ei ole, seepärast võib täispeaga ka sõita. Uskumatud inimesed. Way to go!

Rääkisin temaga veel msn-is pärast....öösel kell...midagi 3-4?.....paiku. Ta arvas, et ma oskan hästi tantsida...muhaha...naljatilgad......liiga lõbus oli ikkagi. Ma võin praegugi väga kõvasti selle salsatunni ja kojusõidu üle naerda....

selline on elu Kreetal......
tee järele või maksa kinni:D

maiteamitmespäev Kreetal

Siin on vahepeal nii palju asju juhtunud. Blogi tuleb ümber ristida: on PALJU asju.
Ja siin on minu mõistes väga palju perverte :D

Kui uutega kohtudes küsitakse, millal kohale jõudsime, ütlen iga päev valesti. Ma ei tea mitmes päev ma siin olen - ja see on ju hea. Seni kuni siit ära tulla ei unusta.

Olin natukene aega ainult õues ja juba on päevitusrant olemas. Hämmastav...ringi käies ei saa vist sellest arugi - eriti kui juuksed lahti on ja päikese ees lehvivad.

Eesti Vabariigi 90. sünnipäev. See oli ilus päev. Kalevi kommid, šampus, päikesevann Ammoudaras hotelli katusel - väga peen. Lõunal jalutasime eesti tüdrukud koos linna peal, sõime, jõime veini. Vaatamata külmale tundsime ennast hästi. Siin on kõik hästi!

Inimesed on toredad, tahaks keelt osata. Naabripoiss on ka tore.

Siin väsib väga ruttu ära - ilmselt on asi värskes õhus ja päikeses ja uutes muljetes-kohtumistes.

see muigamine

üks päev
üks õhtu enne äralendu...ja ma kogu aeg ainult muigan...
ma sain aru, kellele mina ja minu tegemised korda lähevad...see on hea tunne, väga hea. Miks ma sellest iga päev aru ei saa, ma ei tea. Elu võtakse liiga igavikulisena. On hetki, kus polegi vaja midagi öelda...ja sellest saavad kõik aru. Samas teinekord on vaja jälle kõik välja öelda. Tunnetele on vaja kinnitust. Tegelikult polegi sõnu vaja. Tegusid on vaja - Merka ja Kakuga oli nii hea juttu ajada, mitte sellepärast millest me rääkisime, vaid sellepärast et koos olime....marulõbusalt!

Päeval juhtus nii, et ma hakkasin liiga palju mõtlema. See ei tee mulle head. Sain aru, et tuleb hetkes elada, mis on mulle liiga keeruline. Otsustada ei...julge. Olen vist arg? Mitte et ma seda tunnistaks...hiljem mitte. Liiga palju ei saa kaalutleda, otsustama pean ja ära tegema. Nii saabki iga päeva ilusaks elada. Ja see on lihtne.

Kuigi praegu proovin jälle poole aasta lõpuks mingi eesmärgi seada. Kardan vist Kreetal liiga nautlevaks muutuda. Kardan, et tulen tagasi ja ei taha enam stressata, muretseda ja tõmmelda - ei viitsi ennast raisata. Muutun vanaemade laisaks või tüütult muretuks.
Ma usaldan inimesi nii sinisilmselt....ja mulle meeldib see. Ja 10 sekki hiljem see meeldimine mind hirmutabki. Tegelikult isegi kõrvetada saada on vahetevahel hea. Mulle ikka meeldib see, et just nii sinisilmselt usaldangi - kõhutunde järgi. Hea kõht ikka, mis head inimesed ära tunneb.
Patsutan!

Tegelikult vist ikka ei karda ei seda ei teist ei kolmandat- see muigamine on lahe. Ma tahan sinna, võiks hommik kiiremini tulla.

Tahan päikesekiiri tunda nahal tantsimas:D ja lühikest seelikut kanda ilma põiepõletikku või perverte kartmata...:D


Kreeta - siit ma tulen!

viimased päevad orkutisõltlane
üks asi, milles olen järjepidev