nii palav

täna oli 31 kraadi - ilmuskumatu!
käisime ujumas, enne seda lipsasime nurgapealsest poest läbi, et jäätist osta. Kohtusime kahe ameerika kutiga. Õpivad arstiks Philadelphias, 26-27aastased, Tom&Rob :D EI ole võimalik. Väga mehised kutid. Pikkust ja laiust, arstitudengi kohta mu ettekujutuse järgi kahtlaselt vormis. Praegu on nad vaid kuuks ajaks Kreetal, teevad haiglas praktikat ja ülikooli juures käivad vist ainult keeletunnis. Rääkisime nendega rannal lebades juttu. Tom teadis Eesti küberrünnakutest ja seepärast ka meie väikese armsa maa asukohta nii umbes-täpselt. Esimesed tugevad poisid, kes on sellise näoga, et neid võib usaldada. Esiteks on neil vanust, teiseks - mõistust :D

Nad ei saanud meist päris täpselt aru, aga olid sellegipoolest väga seltsivad. Ses mõttes ei saanud aru, et kui Dimitri (kreeka vanemate belgia poiss) tuli meie juurde ja me talle rääkida proovisime - küll rohkem naerdes - kuidas ta eile kartulikrõpse süües suud üles ei leidnud....siis nojah....see rääkimine ei tulnud kellegi välja, sest hakkasime nii lakkamatult naerma....mis tegelikult oli ju meelelahutuslik. Aga "kamoon", kui ikka oma käega oma suule enam pihta ei saa, on asi rohkem kui koomiline...vaatajate jaoks. Ma võin praegu ka ennast krampi naerda - ta on nii armetu niigi ja nagu täielik poisike. See on lihtsalt ülim nali.

Käisime ujumas. Vesi oli väga külm. Seda tunnistasid viimasel vetteminekul ka "our American friends". Meil Özlemiga oli raskusi vette saamisega, aga veetsime kulgedes päris lõbusasti aega.

Õhtul kluppi - sest milleks kodus passida kui tervelt 5 tundi jõuab enne bussi peale jooksu hummikul veel magada. Olime linnas, nii-nii soe oli. Imelik on see, et kui mingi poolpaljas tšikk kõnnib tüübi käe otsas, vaadatakse ainult korra - lastakse pilk üle. Aga kui keegi on niisama ilus, siis tulevad või katsuma...Paha kohe, ma ei julge seelikut kandagi.

Klubis oli natuke kummaline alguses. Kõik lauad olid reserveeritud ja justkui kuskil ruumi polnudki. Vahepeal tuli väga hea muss...noh...jah...:D....siis hakkas Kreeka räpp, mida ma eriti fännata ei oska....eip....ei tule välja.....vahepeal tegin blokaadi - ei lasknud kedagi enda juurest mööda, seisin julmalt ees ja vaatasin, kuidas vahelduseks nemad väänlevad teisi puksides. Aga ega siin pole see teiste möödumine naljaasi. See on juba kummaline, kuidas poisid üksteisele nii lähedal seista saavad - minu minu ego teema, tean - aga kui mööda minnes libiseb käsi ikka õlalt diagonaalis tuharani, siis lähen mina närvi ära. JEP! Mitte minuga!
Ahjaa, ja kui endal saab kopp sellest, et teisel seljas hõõruvad, siis kui ise veidi laiutama hakata, tekib päris ruttu ruumi juurde - nad on suht lühikesed ega salli kui põhja-eurooplase puusaluu nende ribidel kannelt mängib :D

Uneaeg - homme varakult reisule!
homme on vist ka palav!

respekt

esiteks, on palju sõnu, mille kõla ei vasta üldse nende tähendusele. Üks mis kõlab nii nagu tähendab on "deep"..j.ah tõsi...inglise keeles...eesti keeles leian neid ka päris tihti.

Respekt.
Täna koolis - kuigi pidi olema ajaloo tund, mille jooksul eeldatavasti räägime Kreeta ajaloost - kujunes tund jälle teistmoodi. Rääkisime õppejõu reisist Inglismaale koju, kus ta sattus sellisesse asutusse külla nagu hospice. See on asutus, kus inimesed elavad ja ootavad surma. Ja sealt jõudsime välja aruteluni sellest kui oluline on meestel olla sünnituse juures ja üldse kuivõrd oluline on inimsuhetes teist respekteerida.
Mõtlesin jälle meie poliitikute peale. Ja mitte ainult. Päris paljude inimeste peale. Respekteeriv suhtumine on see, mis muudab inimesi, mul on kahju, et seda meil piisavalt palju ei esine. Jõudsime ka rääkida sellest, kuidas kreeklased suhtuvad inimkehasse teistmoodi kui põhja-eurooplased. Kuidas ajalehe 3. leheküljel ei ole neil selliseid pilte (paljad naised) nagu Inglismaa kõige sopasemas lehes, millel on suurim lugejaskond. Selline on elu.
Aga ma saan aru, et sellepärast, et inimesed on teistsugused ei saa neid hukka mõista - sellepärast et nad ei tunne samade asjade vastu huvi, ei taha ennast arendada. Ja kuigi saan sellest aru, ei taha ma ikkagi sellega leppida.

Mulle isegi meeldib natuke, et meil on sellised tunnid, kus me ei tuubi aastaarve, vaid saame kuulata lugusid ja arvamusi nii nagu neid varem kuulnud pole. Näiteks sellest, kuidas õppejõud ei olnud üliõnnelik, kui esimene laps oli äsja sündinud - tal oli suur kergendus. Ta ise ka imestas, sest eeldas, et on kuskilt pilvede vahel hõljumas. Need on imelühikesed kõrvalepõiked, mis kokkuvõttes on väga head, sest panevad mõtlema. Lühike näide ja mõtteid mitme tunni jagu. See on hea.

Respekt on normaalsete suhete alus. Ei tohi laskuda nii lähedale, et kaaslasega (sõna kõige üldisemas mõttes) on lihtne labaseks muutuda. Isegi lähedasemate inimestega tuleb teatud distantsi hoida (ma ei mõtle siin peret, nemad on respekti ammu välja teeninud), et ei tekiks üleolevat suhtumist, arvamust, et neid võib kõiges kommenteerida ja suunata. Vahel peab ka arvestama inimese tahtega asju valesti teha või valesid asju teha. Ja see ei tähenda hoolimatust, vaid teise "minaga" arvestamist.
Pean seda õppima.


Pean vaatama filmi "Last Tango in Paris" ja mäletama sõna "butter".


Eesti poliitikud peaks kaugemalt tuttavad olema, siis toimiks asi paremini.

olla

sain just aru kui tähtis on olla koos nende inimestega, kes siin kõik on. Ainult siis ei ole hea mõte olla, kui iseendal tõeliselt tuju ära on või haigus peal. Aga üldiselt on nii, et väga hea on tunda ennast osana ka seltskondlikult veedetud ööst, mil...võib juhtuda palju asju ja mil minu olemasolek võib paljud (halvad) asjad ära hoida... ma küll tajun et kui mind ei oleks, siis ei jääks koht täitmata....aga ikkagi on hea tunne praegu...
ja ka sellega olen nõus, et ühine vaenlane koondab rahvast.... ;)

let go

Olen nüüd juba tükk aega siin. Eile oli lahe päev, käisime Mirjamiga koos juuksuris. Viimane püüdis nii armsasti inglise keelt rääkida. Saime kell 18 aja. Siinsamas kooli lähedal. Jõudsime isegi paar minutit piinlikult varem kohale. See oli vinge, kuidas lõikamine algas.

Kell oli mõned minutid 18 läbi kui pilguvahetusega tegime selgeks, et Mirjam läheb enne pead pesema, sest isegi kui ma jaole ei saa (miks küll nii arvasime?), siis mul lähemal siia tagasi tulla. Üks naine pesi Mirjami pea, pani õli juustesse, kammis. Siis läks teine ta juukseid lõikama. Ei olnud nõus nii lühikeseks tegema nagu ta tahtis (mille üle Mirjam päris õnnelik pärast ka oli). Samal ajal kui Mirjamil pead lõigati, hakkas seesama esimene naine minu pead pesema. Nii mõnus oli, mis sest, et ma pärast põlvini märg olin. Siis kammis mu pea ja pani juukseõli. Siis tuli Mirjami juurest see teine naine mu juukseid lõikama (mis käis alguses...kahtlaselt ruttu) ja minu juurest läks peapesija Mirjami juukseid föönitama. Küsiv pilk ja õlgade kehitamine. Minu point: keep it long, but here short. Vehklesime veidike kätega ja siis tõmbas salgud püsti ja lõi käärid sisse. Päris pikad salgud lendasid maha. Väike närvikõdi oli sees, aga ma ei pabistanud. Minu juuksed lõigatud, tegi see naine väikse pausi ja teine tuli mu juukseid föönitama. Istusin tükk aega pea alaspidi enne kui kukal sai kuivaks. Kui sonks oli valmis, asuti uuesti kääridega minu kallale. Ta lõikas puhvis kukalt ja pikemaid salke õhemaks.Tukk ka veel ja oligi korras. Ja tõepoolest kaksteist eurot. andsin viisteist justkui boonusena kiire ja vägakorraliku töö eest. Pole veel nii kiiret tööd ja nii korralikku tulemust näinud. Mõlemad Mirjamiga olime rahul - oleme rahul.

Tulen poole aasta pärast jälle siia lõikama vist :D
Ta justkui teab, mis on ilus ja lõikabki nii.

Käisime hämaras..öö varjus peaaegu isegi kooliaias....jalutamas....apelsinipuude mesimagusaid õisi nuusutamas ;) Nii mõnus, üks õis on toas, lõhnab nii mõnusasti vängelt.

Aga põhimõte on selles, et kui kõik on ilus ja iga päev on eriliselt tore päev, siis - let go girl.....let go....
aeg teha plaane vaheaja jaoks!