teine minemine

Viimasest nädalast on veel aur välja laskmata. Sain edukalt liigsete emotsioonide näitamise alla suruda. Eks ole natuke kergem ka. Veidi liiga tuim oli oleks ja sellepärast hakkad endal kahtlane. Võiks ju ikka emotsiooni näidata, kui need olemas on.

Egole tuleb ikka õppetunde anda, selles olen nüüd veendunud, et see on tegelikult hea. Ja enda asjadega toimetada. Olin natuke väsinud reisimisest ja paljudest nähtud nägudest. Nüüd sain puhata ja omaette toimetada on päris hea. Aga söögiisu on läinud, selline üldine stressinähtus on ikka olemas. Aga see ei ole hullu. Juba samal õhtul viljandis oli päris toimekas ja tavaline tunne. Ongi nagu....aju oleks aru saanud, et see oli see teine peatükk ja nüüd tuleb jälle uus. Keerad lehte ja käitud kohe teistmoodi ja õigesti, ei ole mingit hala.
Anni põdraõnnetus oli ikka....ei taha kohe üldse mõelda. Paratamatud asjad mulle ei meeldi... Päris kahju on, et temaga see nii juhtus. Aga kellegagi juhtub neid asju..

Päris väsimus on peal. Ilm on jahedam ja vihmasem, nii et hea on magada, kulub marjaks ära. Ja kuna peas ikka auru välja lasksin juba, sisi enam ei ole seda tunnet, et surun midagi alla ja alla ja veel rohkem alla. Suht tasakaalustumas....