kaisu....

Täna on see päev, kui ma tunnen, et ma pean ühe suvalise aga pehme kaisukaru endaga kaasa võtma.
Ma asetan end liiga paljudesse võõrastesse situatsioonidesse ja see koormab natuke. Või palju. Ma ei ole kindel. Aga kaisukaru on nunnu ja pehme ja aitab üle saada sellest. I want to believe this.

Bussisõit tundub ebamugavam ja ohtlikum kui rongisõit. Pelgan mõnikord. Täna sõidan bussiga.
Sisetunne ütleb, et võiksin minna homme hoopis rongiga, aga tahan täna õhtul mustkunsti näha. Ei teagi, kas tahan näha või ei taha lihtsalt lubadust murda, et kindlasti kohale tulen. Mul on pseudohirmud vist. Olen sellest üle. Jõuan jällegi arusaamani, et lasen ümbritseval end äga palju mõjutada, väga palju poel vist hea. Ebakindel? Liiga palju vaba aega? Jah, ilmselt. Juba tahab kaval muie näole tulla ja ajurakud hakkavad mingit salakavalat plaani sepitsema. Lasen neil pööningul veidi omaette tööd teha.

mõmm!
ootan põnevaid kõnesid, aga aiman, et neid ei tule!
eks näis

kas on olemas liiga head tuju

Päris pikalt on nii läinud, et olen omaette või seltskonnas, aga nii lahe ja mõnus ja hea on olla, et lihtsalt kõik on poole parem ja eriti just naljakas. Ma võin iga asja peale südamest naerda. Nagu hullult hoos tuju.
Rahuneda aitab ainult alkohol ja seda ka mitte iga kord...;D

On, mis on, aga üks õige sõber peab hästi kallistada oskama. See on fakt. Minu sõbrad kallistavad hästi. See on nii maailma parim teadmine.
Aga üldse, vahel võiks inimesed paremini aru saada, kui kellelgi on kallistust vaja. Võib ka nii olla, et see oli viimati minu bläkk, aga oma kallistused ma kätte sain ja vahva tunne oli ikka. A no ta ei julgenud päris vist sedasi peale lennata. Küll on hea, et jällegi sõnad aitavad.
Universaalne lahendus ikka - kui midagi on lahti või kui midagi on puudu - tee suu lahti ja lase sõnad välja. Ütle. Küsi.

Ja lugemine aitab ka hirmus hästi. Just siis, kui on selline tunne, et liiga palju juba sarnastel teemadel räägitud ja sõnadel pole enam efekti.

Mul ongi tunne, et olen liiga palju samu asju rääkinud. Et muudkui kui tähtsad on sõbrad ja just väärtuslikud sõbrad ja kuidas nende kallistused on kõige paremad asjad.

Vahel on nii, et ka just võõramad inimesed on kuidagi muhedad. Nad on viisakad ja natuke ettevaatlikumad kui mõned sellised tuttav-sõbrad, keda orkutissegi kausta sobitada ei oska hästi. Neilt võib küsida, kas tohin ennast vastu õlga toetada ja kas tohin tema makis plaati vahetada jne. See on vahva. Massaaž ja seljatagune tuulevarju mängimine pole küll just need asjad, mida mainida raatsiks, aga vähemasti ei teki selliste inimeste puhul mingit pervo-kahtlust. Selliste inimestega suheldes ei lobise lihtsalt kõike kohe vläja, mis sülg suhu toob.
Ja teinekord kui ikak häda käes on, siis julgeks neilt küsida ka, kas võin põlve peale istuda kui pink liiga kõva on või jakki laenata kui sigakülm hakkab. No ei kahtlusta neid milleski halvas. Midagi pole parata. Aga elementaarne, et enne peab neid ikka natuke teadma kah. Mitte nii, et "tere, minu nimi on, kas ma võin sulle kaissu pugeda, sest külm on".
Selline moraal siis seekord - kõik inimesed on ilusad ja head.

Mind paneb ainult üks asi muretsema. Ma ei mäleta, mida ma kellegagi rääkinud olen. Ja nii paha on jutustada ja siis kuulda "mhmh, tean, sellest me rääkisime". Aga parem on seda kuulda kui totralt samu sõnu kasutades see jutt jälle uuesti samadele kõrvadele ära rääkida. Ühesõnaga, tahaks mäletada, kes mida teeb millal ja kuidas ja kuidas muidu läheb kah.
=)

pane tähele

Kentsakas, kuidas inimesed ikka keerulisi sõnu kasutada tahavad. Valesti. Kirjavigadega, võiks öelda. See selleks, kui tähendus on tundmatu, aga sõna kõlab hästi üle huulte välja hääldatuna. Ja juhtub ka, et vahel on kaks päris sarnase tüvega võõrsõna, millest just see vale välja lipsab. Aga no kirjavigadega?
Piirideta maailm, ma ütlen.

Tähelepanematus ja tähelepanelikkus. Täna üsna rampväsinud kehaga aga ikka veel särtsaka reageerimisvõimelise peaga poodi minnes sain aru, kuidas on võimalik panna asju tähele täiesti omas mullis hõljudes - neid tegelikult tähele panemata.
Kõndisin poodi kapuuts peas, pilk õhku tardunud (isegi mitte kaugusesse, vaid kuskile järgmise sammu kaugusele nina ette) nii et ei saanud arugi, et ma üldse kõnnin. Et mul riided seljas on. Nagu transis. Nagu vahel kui liiga kaua midagi käes hoida, tundub, et käes ei olegi midagi. Selline tunne oligi, et kõik ümbritsev on olemas, aga seda ei ole.
Mingil hetkel, kui oma ghettostunud olekust teadlikuks sain, oma mõrvarliku näoilme välja vahetasin, sain aru, kuidas ma ikkagi olin automürinat kuuldes hakanud tee ääres kõndima....no ja.....
mh...et
Mingi tagakukla keskus töötas täie valvsuse ja teravusega ikka edasi. Samas oli tunne, et mulle võiks miljon inimest vastu joosta, mütsudes õlgu tahapoole rebida ja mul oleks savi, ma kõnniks edasi, otse, ei astuks kõrvale, ei pilgutaks silmagi. Või kui siiski, siis hästi aeglaselt.
Aga just see tagakukla tunne. See on midagi põnevat.
Muidugi on müstiline ka see peaaegu nähtava kapsli kuvamine enda ümber. A la actimeli kaitse, et vihm ka läbi ei tule......nähtamatu aga helendava äärejoonega energiaväli! Viimati olin omas mullis sedasi vist 6 aastat tagasi kui kõrge palavik moonutas reaalsustaju. Ja aeg näis luubis olevat. Aegluubis liikumine. Mins ikka huvitab mõnikord, kuidas sõnad saavad oma tähenduse.

Aga tagasi mu filmiliku poodimineku juurde. See jääb mulle meelde. Täitsa müstiline olek.... ja siis tahaks mõelda....mida tunneb vesi/veemolekul keedes...või aurustudes.....

aga tähelepanelikkusega on nii, et just nii nagu ma ei tajunud inimesi ega midagi õieti enda ümber, ei taju väga paljud inimesed tavaelus ja igapäev teisi...ja sealjuures..lähedasi inimesi enda ümber. Ja kummaline on see, et samas ju kõik need ümbritsevad inimesed mõjutavad neid siiski. Mingi meeleolu foon sõltub just neist.
Ja ma mõtlesin, mida võisid mulle vastu tulnud inimesed märgata. Et mul on savi? Et ma olen kurb? pahas tujus? Ja vb kiirgasin mina neile kehva tuju, mis nendele märkamatult külge jäi. Kui mitte kehva tuju, siis kindlasti mitte ei kiiranud ma positiivsust ja rõõmsameelsust. Ja see on ju paha.
Mulle tundub, et üldjuhul on nii, et kui inimesed muidu ei pane tähele ega reageeri kaasinimeste peale märgatavalt ja teadlikult, siis väga paljud on valmis rääkima võõra nutva tüdrukuga näiteks. Küsima, miks ta nutab või mis juhtus. Kas kõik on korras...jne....aga kui keegi on rõõmus, ei tule ükski eemalseisja küsima, mis teda rõõmsaks tegi. Onju nii. Samas mõlemad tunded nakatavad tahes-tahtmata ümbrust.
Kas sellepärast käivad paljud nööred kottpükstes, kapuutsid peas tõsise ja karmi näoga ringi, et neile tundub, et kui midagi näib halvasti olevat, inimesed reageerivad.

Nüüd hakkan ära vajuma.
On palju asju, mida märgata... ja on rohkem neid, mida teame, näeme, aga millest me teadlikud pole, sest me ise pole neid endale teadvustanud. Ju sellepärast lähebki mõnikord nii, et kui olen midagi valmis mõelnud ja teistest mõtetest lahti lasknud, tuletavad nad end ise meelde.