Päris pikalt on nii läinud, et olen omaette või seltskonnas, aga nii lahe ja mõnus ja hea on olla, et lihtsalt kõik on poole parem ja eriti just naljakas. Ma võin iga asja peale südamest naerda. Nagu hullult hoos tuju.
Rahuneda aitab ainult alkohol ja seda ka mitte iga kord...;D
On, mis on, aga üks õige sõber peab hästi kallistada oskama. See on fakt. Minu sõbrad kallistavad hästi. See on nii maailma parim teadmine.
Aga üldse, vahel võiks inimesed paremini aru saada, kui kellelgi on kallistust vaja. Võib ka nii olla, et see oli viimati minu bläkk, aga oma kallistused ma kätte sain ja vahva tunne oli ikka. A no ta ei julgenud päris vist sedasi peale lennata. Küll on hea, et jällegi sõnad aitavad.
Universaalne lahendus ikka - kui midagi on lahti või kui midagi on puudu - tee suu lahti ja lase sõnad välja. Ütle. Küsi.
Ja lugemine aitab ka hirmus hästi. Just siis, kui on selline tunne, et liiga palju juba sarnastel teemadel räägitud ja sõnadel pole enam efekti.
Mul ongi tunne, et olen liiga palju samu asju rääkinud. Et muudkui kui tähtsad on sõbrad ja just väärtuslikud sõbrad ja kuidas nende kallistused on kõige paremad asjad.
Vahel on nii, et ka just võõramad inimesed on kuidagi muhedad. Nad on viisakad ja natuke ettevaatlikumad kui mõned sellised tuttav-sõbrad, keda orkutissegi kausta sobitada ei oska hästi. Neilt võib küsida, kas tohin ennast vastu õlga toetada ja kas tohin tema makis plaati vahetada jne. See on vahva. Massaaž ja seljatagune tuulevarju mängimine pole küll just need asjad, mida mainida raatsiks, aga vähemasti ei teki selliste inimeste puhul mingit pervo-kahtlust. Selliste inimestega suheldes ei lobise lihtsalt kõike kohe vläja, mis sülg suhu toob.
Ja teinekord kui ikak häda käes on, siis julgeks neilt küsida ka, kas võin põlve peale istuda kui pink liiga kõva on või jakki laenata kui sigakülm hakkab. No ei kahtlusta neid milleski halvas. Midagi pole parata. Aga elementaarne, et enne peab neid ikka natuke teadma kah. Mitte nii, et "tere, minu nimi on, kas ma võin sulle kaissu pugeda, sest külm on".
Selline moraal siis seekord - kõik inimesed on ilusad ja head.
Mind paneb ainult üks asi muretsema. Ma ei mäleta, mida ma kellegagi rääkinud olen. Ja nii paha on jutustada ja siis kuulda "mhmh, tean, sellest me rääkisime". Aga parem on seda kuulda kui totralt samu sõnu kasutades see jutt jälle uuesti samadele kõrvadele ära rääkida. Ühesõnaga, tahaks mäletada, kes mida teeb millal ja kuidas ja kuidas muidu läheb kah.
=)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment