pane tähele

Kentsakas, kuidas inimesed ikka keerulisi sõnu kasutada tahavad. Valesti. Kirjavigadega, võiks öelda. See selleks, kui tähendus on tundmatu, aga sõna kõlab hästi üle huulte välja hääldatuna. Ja juhtub ka, et vahel on kaks päris sarnase tüvega võõrsõna, millest just see vale välja lipsab. Aga no kirjavigadega?
Piirideta maailm, ma ütlen.

Tähelepanematus ja tähelepanelikkus. Täna üsna rampväsinud kehaga aga ikka veel särtsaka reageerimisvõimelise peaga poodi minnes sain aru, kuidas on võimalik panna asju tähele täiesti omas mullis hõljudes - neid tegelikult tähele panemata.
Kõndisin poodi kapuuts peas, pilk õhku tardunud (isegi mitte kaugusesse, vaid kuskile järgmise sammu kaugusele nina ette) nii et ei saanud arugi, et ma üldse kõnnin. Et mul riided seljas on. Nagu transis. Nagu vahel kui liiga kaua midagi käes hoida, tundub, et käes ei olegi midagi. Selline tunne oligi, et kõik ümbritsev on olemas, aga seda ei ole.
Mingil hetkel, kui oma ghettostunud olekust teadlikuks sain, oma mõrvarliku näoilme välja vahetasin, sain aru, kuidas ma ikkagi olin automürinat kuuldes hakanud tee ääres kõndima....no ja.....
mh...et
Mingi tagakukla keskus töötas täie valvsuse ja teravusega ikka edasi. Samas oli tunne, et mulle võiks miljon inimest vastu joosta, mütsudes õlgu tahapoole rebida ja mul oleks savi, ma kõnniks edasi, otse, ei astuks kõrvale, ei pilgutaks silmagi. Või kui siiski, siis hästi aeglaselt.
Aga just see tagakukla tunne. See on midagi põnevat.
Muidugi on müstiline ka see peaaegu nähtava kapsli kuvamine enda ümber. A la actimeli kaitse, et vihm ka läbi ei tule......nähtamatu aga helendava äärejoonega energiaväli! Viimati olin omas mullis sedasi vist 6 aastat tagasi kui kõrge palavik moonutas reaalsustaju. Ja aeg näis luubis olevat. Aegluubis liikumine. Mins ikka huvitab mõnikord, kuidas sõnad saavad oma tähenduse.

Aga tagasi mu filmiliku poodimineku juurde. See jääb mulle meelde. Täitsa müstiline olek.... ja siis tahaks mõelda....mida tunneb vesi/veemolekul keedes...või aurustudes.....

aga tähelepanelikkusega on nii, et just nii nagu ma ei tajunud inimesi ega midagi õieti enda ümber, ei taju väga paljud inimesed tavaelus ja igapäev teisi...ja sealjuures..lähedasi inimesi enda ümber. Ja kummaline on see, et samas ju kõik need ümbritsevad inimesed mõjutavad neid siiski. Mingi meeleolu foon sõltub just neist.
Ja ma mõtlesin, mida võisid mulle vastu tulnud inimesed märgata. Et mul on savi? Et ma olen kurb? pahas tujus? Ja vb kiirgasin mina neile kehva tuju, mis nendele märkamatult külge jäi. Kui mitte kehva tuju, siis kindlasti mitte ei kiiranud ma positiivsust ja rõõmsameelsust. Ja see on ju paha.
Mulle tundub, et üldjuhul on nii, et kui inimesed muidu ei pane tähele ega reageeri kaasinimeste peale märgatavalt ja teadlikult, siis väga paljud on valmis rääkima võõra nutva tüdrukuga näiteks. Küsima, miks ta nutab või mis juhtus. Kas kõik on korras...jne....aga kui keegi on rõõmus, ei tule ükski eemalseisja küsima, mis teda rõõmsaks tegi. Onju nii. Samas mõlemad tunded nakatavad tahes-tahtmata ümbrust.
Kas sellepärast käivad paljud nööred kottpükstes, kapuutsid peas tõsise ja karmi näoga ringi, et neile tundub, et kui midagi näib halvasti olevat, inimesed reageerivad.

Nüüd hakkan ära vajuma.
On palju asju, mida märgata... ja on rohkem neid, mida teame, näeme, aga millest me teadlikud pole, sest me ise pole neid endale teadvustanud. Ju sellepärast lähebki mõnikord nii, et kui olen midagi valmis mõelnud ja teistest mõtetest lahti lasknud, tuletavad nad end ise meelde.