kerge usk

Mida on kerge uskuda. Neid asju, mida tahaks kuulda ja teada. Midagi tuttavat ja head.

Kõige elementaarsem asi. Ja kõige nõmedam. Räägitakse asju, sõnad täis tühjust. Tegutsemist null seal taga. Kellele seda vaja on. Tehku, aga ärgu lubagu tühja.

Kellelegi ei meeldi targutajad.
Ja kellelegi ei meeldi seletajad.

Tegutsejad meeldivad kõigile.

jopp

kui oeld paks ja rasvane, pole vaja nii tihedat ja sooja mantlit kui siis, kui oled kõhn. Valikute küsimus on ja jääb alati. Kas sööd ennast paksuks ja leiad õhema jope või ostad sellesama söögiraha arvelt hästi sooja kasuka. Nii või naa läheb sama palju plekki sama eesmärgi saavutamiseks - et oleks soe. Maslow vajaduste püramiidi alumised astmed...

Huvitav, mis see õige lahendus ÜLDSE siis on. ja kas tihtipeale ka poliitikas tehakse mingeid asju ja rabeletakse nii- või naapidi, et lõpuks ikka sama eesmärgini välja jõuda. Kas on üldse vahet, kuidas asju teha, kui tulemus on ikka samasugune? Eriti kui osade asjade puhul.....ega meil küll kuhugi välja ei jõuta.


Ikkagi. Teises kliimavööndis saaks sama kasuka pleki eest osta mitu-mitu suvekleiti, õhukest ja ilusat, värvilist. Ja saaks tunda ennast iga päev hästi. Siin tuleb semutseda oma tugeva ja tubli kasukaga. Friends for a longer time. Sõltuvam olek kuidagi. Vahel tahaks tunda, et a mis sest, et teen täna midagi hoopis teisiti, mõtlen vabalt, käitub spontaanselt. Aga näe, siis tuleb ikkagi õue minnes seesama jopp peale tõmmata, sest jahe on. Ja see kuidagi.....kärbib tiivad ja pidurdab mõttelendu. Surub samadesse raamidesse jälle....

ennast usaldada

vahel on selline meeleolu, mille puhul ei kannata üksi olla, aga ei usalda ennast kellegi teisega olema ka. Eriti kahekesi.
Sest mõnikord on kõik võimalik. Ja tundubki, et skaalal "mitte midagi kuni kõik" ükskõik mis juhtuks, oleks see kuidagi õige, normaalne asjade käik. Et nii ongi universum mõelnud.
Aga tegelikult.
Ma ei tea, kuidas tegelikult on.
Vahel tundub lihtsalt, et isolatsioonis olla on lihtsam. Ennast kontrollida on lihtsam kui asjadel oma teed minna lasta. Kui laseks minna, selguks võib-olla, et nii ei olegi nagu tundub.

See, et keevitades sädemeid lendab, ei tähenda veel, et midagi põlema läheks.

Ettevaatlikkus ei ole alati hea. Kui üks inimene kahtleb, saab teda veenda. Kui mõlemad kahtlevad, siis järelikult ei ole nii õige. Sest milleks muidu kahelda. See on minu kaine ja põhjendatud mõte täna öösel - mõned tunnid enne bakatöö esitamist.

nagu raamatud, ometi neid ju inimesed kirjutavad ja saavad ühe raamatu pärast pururikkaks. Iga inimene otsib kohta, kuhu kuuluda, sarnaseid mõtteid. Miks ei võiks olemas olla sellist ettevõtet, kes heathatlikult seda ära kasutaks. Inimesed avastaks, et näe, just selle firma teod ja tooted/teenused lähevad mulle korda.
Nii paju asju on, mida on vaja, aga mida keegi ei tooda. Nõmedus. Ja nii palju nõmedaid asju on, mida toodetakse. Ja inimesed kasutavad, sest need nõmedad asjad on mugavad ja mõnusad. Väljanägemine ei loe nii palju kui mugavus.

Talvemüts, mida isegi kannaks. Õhukesed aga soojad sukad ja sokid. Sügiskindad, mida tahaks kanda, millel oleks sõnum. Kisub ikka sinna tekstiilivaldkonda.
Samas inimesed ja nende harjumused - kui saaks need teada ja analüüsida, oleks palju mõjuvõimsat infot peopesas, mille pinnalt tegutseda. On vaja õhukest, aga head süsteemi.


Ja vähem praeguselt põhieesmärgi täitmiselt eksitvaid mõtteid oleks ka vaja. Tuleb teha, kui on juba 9 korda mõeldud.

põhiõppe ainetöö oli selle kuu märksõna. Pole veel kunagi niimoodi ööläbi nii suurt mahtu uut informatsiooni läbi töödelnud. Ja nii keskendunud olnud, et terve öö jooksul nälg peale ei tule ega ka vetsus käia pole vaja. Selg sirge, silm arvutis, muudkui istun, loen, kirjutan, mõtlen ja analüüsin. Ja alles siis kui kõik vajalik oli tehtud, tuli kogu maailma näljatunne ja vallutas mu keha. Tuju oli hea, värinat väga polnud, alles õhtu eel tuli ka uni...
Targaks võib nii saada, väga targaks.
Nüüd veel bakatöö. Huvitav, et mul ei ole väga sügavat huvi oma põ at hinde vastu. Ikkagi loeb arvamus ja kaitsmisel läbi mõeldud mõtted. Tagasiside on olemas ega tunnegi puudust sellet numbrilisest näitajast.

Mõni mõte ikka on, mis sunnib mingeid põhimõtteid paika panema. Vahepeal oli täiesti hea tunne, et võin ja oskan igatepidi mõelda samade asjade kohta erinevatel hetkedel. Nüüd on vaja jälle midagi kindlaks mõelda. Hääl ja lõhn, nendest ei saa mööda vaadata. Paratamatus. Aga näiteks see, et mees peab ka purjus peaga meheks jääma. ....et siis, katse 1 - jooda ta kohtamisel täis? Kõlab päris naljakalt.
Teiseks, kuidas ta mõtleb ja mõtteid väljendab. Ratsionaalse kaalutluse kohaselt on hea meetod kirjalik test. Nii et pärast joomistesti läbimist võib kohe kirjaliku osa juurde edasi liikuda.

Harjumused on ühed kummalised asjad. Näiteks et ma ei tule selle peale, et telekas käima panna. Või et netist lehte lugeda. Või siis vastupidi, et nad tulevad esimese asjana hommikul sellele mõttele, et peaks teleka käima panema. Istuvad seal, vaatavad ja kuulavad lärmavat telekat.Selgines! Kui on vaja mitte mõelda, tuleb leida vaadatav saade telekast. Jätan meelde.

Kuidas harjumused meid juhivad. Naljakas on see, et mõni inimene ei ole kunagi üksi, ise ja omaette. Mina ei saaks nii. Kogu aeg midagi olla, kas ninnunännu käest kinni või sõbrantsida kellegagi või... Ma tahan olla üksi vahepeal. Ju inimesed seda tajuvad ka. Kui üksi tahan olla, inimesi tõrjun, siis ei peaks ma aga imestama, kui ma mingi hetk üksi olengi. Ise pean inimesed enda ümbert siis jälle üles leidma. Mitte eeldama, et nad mu mõtteid loevad ja äkki jälle kohal on.

Ei suhtle inimestega, kes mulle ei meeldi, aga kes seetõttu huvitavad on, et mulle tundub, et neil on mingi mõtlemisviga küljes. Las olla. Mina ei pea seda ravima.

saage üle

õpi rääkima
ja
saa üle

ma ei kannata kui keegi on ise õnnetu millegipärast, aga ei tegele üldse selle asja muutmisega. Algab sellest, et pabistatakse, milline välja paistetakse. Ausõna enda arvamus endast on tähtis, aga seda ei saa vaadata fotode pealt.
Need inimesed, kes meid ümbritsevad, näevad meid sellisena, nagu oleme, me ise ei saagi ennast küljelt näha nii nagu oleme. Ise mõtleme ikka, et kui seda nägu teen, siis on nii või naa - pildilt vaatad järele, no ei ole. Aga teised näevad meid nii ega taha meid muuta. Järelikult ei pea ise pabistama ka.
Saa üle ja lepi iseendaga. Mossis nägu ongi mossis, väsinud silmad ongi väsinud. Täpselt nii palju nagu igaühe nägu seda välja näitab, mitte nagu ajakirja kaanetüdruk välja paistab.




Tahes tahtmata juhtub ikka nii, et kui inimesed ei räägi, mis mureks on, ei saa nad murest lahti...ja lisaks tekitavad enda ümber pingeid juurde. No tuled koju, ei ole endaga rahul, torised - ütle siis, et täna ei ole endaga rahul - mitte ära kähva tühiste asjade pärast ohates teistele. Endaga rahulolemtust ei ole aus teiste peal välja elada.
Teised aravad, et on süüdi, mõtlevad, mida teistmoodi tegema peaks, ei oska aidata, vaid lähevad närvi ära. Ütle - mul on sitt tuju ja tahan omaette olla. Ütle lihtsalt. Mitte et teised silmi pööritades ka masendusse langevad ja kõik ringi torisevad.
Ütle, et sa oled väsinud ega taha rääkida. Ütle, et sa räägid hiljem või üldse mitte. Ütle, et sa tahad vaikust ja et muusika ei tümpsuks või nõusid pestes ei kolistataks. Ütle ilusasti ja neutraalselt. Aga ära turtsu teiste peale ega nõua mõttetuid asju ja teiste täiuslikku olemist. Ole ise kõigepealt nii nagu endale meeldid, täida oma päevaeesmärk ja lase teistel nende enda elu elada.

ei mängi maha

väga erinevalt saab kõikvõimalikesse juhtumistesse ja ütlemistesse suhtuda. Häälekõla. Pilk. Need kaks mõjuvad mulle kõige paremini. Ja vaikus. Parim vastus ja parim küsimus on vaikus.

Põhiline on see, et alati on mingid ootused ja arvamused inimestest ja sellest, milline võiks nende elu olla. Alternatiiv. Ei pea nii olema ega nii minema. Inimene, kes Sind austab, ei suru midagi peale. Tähtis on, et igaüks on enda vastu aus. Aga uhkus peab jääma. Väga jama on kui keegi mängib ennast maha nii et ise arugi ei saa.

Ja sain just aru, et kuna ma ei tea, mida arvatakse minust, ei saa ma ka teada, et ma kellegi teise arvates ennast maha ei mängi. Oma potentsaali näiteks. Auga muresid pole.
Vahel peab ette tulema seiku, et siis sellistele asjadele mõtlema hakkaks. Ja saaks otsustada milleski järjekindel ja tugev olla. Mitte kunagi enam nii teha. Iseendas otsustad ära ja saad aru, seepärast ei juhtugi nii enam kunagi. Mingis asjus peavad põhimõtted olema muidu nii parajalt suure kohanemis-, empaatiavõime ja paindlikkuse juures üleüldse.
Selle kõige taustal saan ma aru, et on sügaval sisemas eesmärke, mis endale seada. Ennast ületada. Seada mingi latt, millest allapoole ei tee midagi. Pigem jätta tegemata. Põhiline on ennast usaldada ja edasi tõugata tegema, väga hästi tegema.
Praegu on see aeg, kui tahan kõike, ka kõige pisemaid asju teha tasemel. Ei jäta asju logelema ega ennast vedelema.



Mul on üks küsimus, millele ma tean, et saan vastata siis kui mu aimdus täide läheb või siis kui ma enam ei ela. Ma arvan, et ma tean seda vastust, aga ma ei ole selles veendunud. Üldse ei ole. Juhus tuletab vahel meelde, et on seletamatuid asju. Siis ütleb kaine mõistus jälle, et inimene leiab seal seoseid, kus leida tahab. Ja jälle ma ei tea, mis kummalised lood sellega on. Ja mõtlen vahel, et enne magamaminekut küsin õige vastuse kuskilt. Aga ei ole kohta, kust seda küsida. Ma ei tea, kas on õige usaldada seda tunnet ja aimdust või on see lihtne psühholoogiline enesesäilitusinstinkt. Õigemini ma seletan endale seda kui viimast ja täpselt samal ajal usaldan seda aimdust väga sügavalt.
Ikkagi jääb küsimus, kas ma peaks midagi tegema, et selgust saada. Mind ei häiri ega aja segadusse, et aiman ja tahan tunda üht, aga mõtlen täpselt vastupidiselt. On see siis õige nii?

Kindel veendumus,
ära mängi enda au maha,
ära räägi liiga palju,
müü ennast üks kord ja kallilt.

öös on ohtu

midagi on selles kunstvalguse ajahetkes. midagi maailmavallutuslikku. pimedas mõtlen hoopis teisiti kui siis kui päike paistab.
öö on ohtlik aeg mõtlemiseks. kaht mina oleks vaja, saaks katsetada, kumma elu paremini välja tuleks, kas päevase või öise. nii et proovin kord üht, kord teist - ei sobi. oskan mõlemat. vaja olekski mõlemat korraga.
lasen oma lahknenud isiksuse mõtted valla. teen tuju järgi - õnneks neid väga palju ega revolutsoonilisi pole.
Järelikult - kord meeletu, kord keeletu ja siis mõistlikult tervislik.
eesmärke on vist ikka vaja.
ja julge olla!

Gruusias Tbilisi, Rootsi ja Are.
Inimesed, inimesed, inimesed.
Jutud, seiklused, tundmused.

Vahel tundub, et mu keha elab mu hingest lahku, teeb ise mis tahab ja siis on jälle tagasi need kaks selli rõõmsas harmoonias. Kust see sügav vaikivvalus köha või ennustamatu luuvalu. Enne kõik ootamatult korras ja nädala-kahe möödudes kindlasti ka. Ei muretse. Tervis on, vahepeal käib puhkamas vist.

Mõnikord on nii tühi tunne, kui oled lugenud raamatu lõpuni ja läbilehitsetud lehelügedest kordi rohkem omi mõtteid juurde mõelnud ja... Nagu poleks vaid raamatu kaant sulgenud, vaid midagi oma elust oleks läbi saanud. Justkui oleks ennast selle loo sisse mässinud ega saa pärast kaane sulgemist ridade ja kinni pandud kaante vahelt välja.
Selline aimdus praegu. Jätab rahulikuks, aga tundub, et selline mõttelaviin on peale tulemas, mis segab vajalikke mõtteid mõtlemast.


Lapin seda lugemise lõpetamisest tulnud tühjust sinepiplaastriga täna öösel mõneks minutiks.
Kummalisi mõtteid on =) igalpool.