Gruusias Tbilisi, Rootsi ja Are.
Inimesed, inimesed, inimesed.
Jutud, seiklused, tundmused.

Vahel tundub, et mu keha elab mu hingest lahku, teeb ise mis tahab ja siis on jälle tagasi need kaks selli rõõmsas harmoonias. Kust see sügav vaikivvalus köha või ennustamatu luuvalu. Enne kõik ootamatult korras ja nädala-kahe möödudes kindlasti ka. Ei muretse. Tervis on, vahepeal käib puhkamas vist.

Mõnikord on nii tühi tunne, kui oled lugenud raamatu lõpuni ja läbilehitsetud lehelügedest kordi rohkem omi mõtteid juurde mõelnud ja... Nagu poleks vaid raamatu kaant sulgenud, vaid midagi oma elust oleks läbi saanud. Justkui oleks ennast selle loo sisse mässinud ega saa pärast kaane sulgemist ridade ja kinni pandud kaante vahelt välja.
Selline aimdus praegu. Jätab rahulikuks, aga tundub, et selline mõttelaviin on peale tulemas, mis segab vajalikke mõtteid mõtlemast.


Lapin seda lugemise lõpetamisest tulnud tühjust sinepiplaastriga täna öösel mõneks minutiks.
Kummalisi mõtteid on =) igalpool.