Ikka pean endale meelde tulema, et mulle meeldib vihm. Vihmasajus on midagi mängulist ja vabastavat. See lõputu tolm ja mürgitavad heitgaasid saavad siis maatasa tehtud, üheks lühikeseks ajahetkekski. Ja saab hingata. Eriti mõnus on vihma kätte jääda siis, kui on soe kodu ja villased sokid, kuhu sisse pärast maanduda. Ja naljakas on vaadata neid inimesi, kes vissis nägudega ennast (ja soengut) vihma eest varjata proovivad. Võitlus tuuleveskitega.
Tegelikult on väga tore ka vihmavarjuga vihmast lihtsalt kuivalt läbi jalutada. Kuna vihmavari mul aga alati koju ununeb, ei saa seda varianti eriti tihti läbi mängida. Praegugi - vihmavari on kompositsioonis sädelevate tähtedega Sitsiilia postkaardiga arvuti kõrval seina najal. Ei panegi seda käekotti.
Praegu on kuidagi hea tõdeda, et selline ilm, mis niigi kehva kevade üle nördinud inimese paneb veel rohkem ahastama (lisaks madalale temperatuurile ja tuulele ka veel vihm), tee mul hoopis olemise mõnusaks ja kergeks. Ja siis uniseks ka.
Kevade(+väsimuse)ga tuleb ikka mingi müstiline unehoovus peale jälle. Aga ilmselt ongi vaja rohkem magada siis, kui organism end jälle erksamaks muutma hakkab. Anna aega puhkuseks ja energiavaruda õigeks rakendamiseks.
Nii et pool päeva pärast kella keeramist lähen ma magama 22 (ehk eilse järgi kell 21). Ei tundu just nädala normaalseim tegu, aga ära saab see tehtud...nüüd kohe....
