ennast usaldada

vahel on selline meeleolu, mille puhul ei kannata üksi olla, aga ei usalda ennast kellegi teisega olema ka. Eriti kahekesi.
Sest mõnikord on kõik võimalik. Ja tundubki, et skaalal "mitte midagi kuni kõik" ükskõik mis juhtuks, oleks see kuidagi õige, normaalne asjade käik. Et nii ongi universum mõelnud.
Aga tegelikult.
Ma ei tea, kuidas tegelikult on.
Vahel tundub lihtsalt, et isolatsioonis olla on lihtsam. Ennast kontrollida on lihtsam kui asjadel oma teed minna lasta. Kui laseks minna, selguks võib-olla, et nii ei olegi nagu tundub.

See, et keevitades sädemeid lendab, ei tähenda veel, et midagi põlema läheks.

Ettevaatlikkus ei ole alati hea. Kui üks inimene kahtleb, saab teda veenda. Kui mõlemad kahtlevad, siis järelikult ei ole nii õige. Sest milleks muidu kahelda. See on minu kaine ja põhjendatud mõte täna öösel - mõned tunnid enne bakatöö esitamist.

nagu raamatud, ometi neid ju inimesed kirjutavad ja saavad ühe raamatu pärast pururikkaks. Iga inimene otsib kohta, kuhu kuuluda, sarnaseid mõtteid. Miks ei võiks olemas olla sellist ettevõtet, kes heathatlikult seda ära kasutaks. Inimesed avastaks, et näe, just selle firma teod ja tooted/teenused lähevad mulle korda.
Nii paju asju on, mida on vaja, aga mida keegi ei tooda. Nõmedus. Ja nii palju nõmedaid asju on, mida toodetakse. Ja inimesed kasutavad, sest need nõmedad asjad on mugavad ja mõnusad. Väljanägemine ei loe nii palju kui mugavus.

Talvemüts, mida isegi kannaks. Õhukesed aga soojad sukad ja sokid. Sügiskindad, mida tahaks kanda, millel oleks sõnum. Kisub ikka sinna tekstiilivaldkonda.
Samas inimesed ja nende harjumused - kui saaks need teada ja analüüsida, oleks palju mõjuvõimsat infot peopesas, mille pinnalt tegutseda. On vaja õhukest, aga head süsteemi.


Ja vähem praeguselt põhieesmärgi täitmiselt eksitvaid mõtteid oleks ka vaja. Tuleb teha, kui on juba 9 korda mõeldud.