Üldiselt on ma alati nõus protestima inimeste vastu, kes teiste suhtes käituvad ülekohtuselt. Manipuleerivad ülbelt, tundes teise nõrka kohta.
Mõtlen praegu, kuidas iga uue inimesega või uue kohaga harjumine võtab aega. Ongi ju nii, et alguses ollakse ettevaatlik - ja normaalne on kah. Ei saa kohe kohale minna ja lammutama hakata. Samas on olemas selliseid inimesi, kes kohe algusest peale panevad teisi endaga harjuma. Et kui neil on tuju karjuda, siis kannatagu teised välja ja õppigu sellega elama. Ja teised kannatavad välja ja proovivad mitte talle ette jääda sel vihasel päeval. Kõik kokku ju toimib. Hämmastav.
Sellised inimesed ei ole minu jaoks respekteeritavad. Nad on minu hinnangul ikka veits uulud - emotsionaalselt suhteliselt saamatud. Ikka loeb see, kui oskad teiste olukorda ennast ka mõelda ja ei trambi niimoodi egoistlikult teistel seljas. Temperamendil ja tujukusel on väga suur vahe sees. Aga tihti need inimesed ise ei saa sellest aru. Kes ikka tahaks tunnistada, et temas on miski suur osa negatiivset, ikka tahaks teise nurga alt öelda ja positiivseks tembeldada selle tunnuse.

Ja nii ma mõtlen praegu, et päris õrn on see piir viisakuse ja ...noh...mille vvahel nüüd.. no et lased endale pähe istuda. Vahel isegi vaatad teisi ja mõtled, et oh, tema on viisakas ja respekt, jääb mingis situatsioonis sinu jaoks võitjaks. Aga teise puhul vaatad, et vaene..tossike siis või...et..laseb endaga nii teha ja...noh et see tagasihoidlikkus ja viisakus ei ole nagu positiivsed selles olukorras. Vaid mingi nõrkuse ja enda eest seismise oskmatuse näitamine hoopis.


Lõppude lõpuks ei tea ma, kas olen enda suhtes liiga range - et mõtestan paljud tunded lahti nõnda, et saan aru, et neid ei ole õige välja elada. Mul on õigus ju tunda, aga teised ei pea sellest osa saama.
ei ole küll asjakohane näide, aga midagi ikka - et kui pea räigelt valutab, siis lärman oma toast, et pange see muusika kinni.
samas võib-olla peaks seda kuidagi teistmoodi ütlema, aga siiski välja ütlema, et teised saaks oma empaatiavõimet rakendada ja minuga arvestada.

Need piiride küsimused mulle väga meeldivad, et ühelt poolt vaadates ja teiselt poolt vaadates on asjad teistsugused ja tihti täpselt vastupidised.

...

mingi aja vahetevahel on lihtsalt selline...meeleolufoon, et ei kilka rõõmust ega taha väga rääkida. Kuulan ja vaatan ja mõtlen omi mõtteid. Neid mõtteid, mis ei ole just ülimotiveerivad.

Praegu ikka on sellised ajad, kus...ma ei tee mitte midagi. Tõesti mitte midagi. Ja kõik teised ümberringi rabavad ja tunnevad sellest isegi väikestviisi rõõmu. Sest midagi saab ju tehtud! Aga mina ei tee. Ja mitte sellepärast et teised teevad, aga üleüldse ka tekib tunne, et tallun paigal ja jonnin omaette. Ilmselt sellepärast ka see hirmus väsimus peal (pidavat olema ka depressiooni märke, yeah right). Sest ei suuda valmis mõelda, mis see on, mida teha tahan. Või kui välja mõtlengi, siis mingi faktorid nullivad plaani elluviimise ära. Kõige pisemadki plaanid ei lähe käima. Nagu suee, et majanduskoolis ega kuskil klaverit mängida ei saa. Päris tunni kaugusel korterist ei tahaks seda ka jällegi teha. Muidu ei jääkski aega mitte millekski üle.

Ja siis hakkan jälle mõtlema, et mida ma oskan sellist, millest potentsiaalsel tööandjal kasu oleks, mida vaja oleks. eeee.....pika pausi koht jälle. Kui konkreetne olla, siis ei oska justkui midagi.
Kui ennast upitada tahta, siis jah leiaks paar poolkõva argumenti.

Natuke nüri on see teadmine, et tegelikult ma ei oska mitte midagi nii...et...hakkan aga hommikul pihta ja õhtuks või teatud aja pärast on tulemus näha ja kõik häppid.


Aga tööd antakse ikkagi nendele, kes asju oskavad.
Nõrk.