Täitsa enda harjumused

Elu on muutuste keeris, kus peab oskama ja jõudma ise ka muutuda. Üksi elades kinnistuvad mingid kindlad harjumused ja viisid, kuidas asju teha. Need ei sobi koosellu sisse. Nii et suhteliselt sihilikult käib praegu mõlemalt poolt nende harjumuste tekkida laskmine. Siis lõpuks, kui on aega koos olla ja elada, tuleb hakata maadlema harjumuste ja tõekspidamistega, mis on iseseisvas elus tähtsaks ja põhjapanevaks saanud. Säh sulle ilusat noorust siis. Vaidlemised ja TEISE muutumise soovid. Ise ju muutuda ei viitsi... Soovin, et nii ei läheks. Ei oska midagi teha, et nii ei läheks.

mälutu puhkamine

Tihtipeale ongi nii, et need hetked, mis võiks luua meeldejäävaks, saavad hoopis ergastamata puhkehetkedeks. Ja need on ka väga vajalikud, aga nii kaob päeva päeva järel ja miski ei tundu eriline ja meeldejätmist vajav. Just nii kaobki aeg käest ja erilisi ühiseid ja emotsionaalselt tähendusrikkamaid hetki ja avastusi ei tule peale. Võib lugeda aastaid kokku, ilma et oleks midagi, mida mälestuste varasalve kõrvale panna ja mingi aja tagant meenutada. See käib kõik sellega kokku, et tööl on palju teha ja et sõpradega ei kohtu nii sageli ja et vaheldust ei olegi. Sellepärast ei saa neid erilisi hetki tekkida ka. Mul on hetki, mis on erilised, mil ma olen üksi. Neid on palju. Ja ma mäletan neid. See on väga veider tunne. Mina ja maailm - mina siin maailmas. Aga nende hetkede jagamise võimatus on kurb. Tookord vihmavangis. See väike poiss palliga pommitamas. Orav näpuotsa juures. Väga napilt mitte maha kukkunud õun. Päikeseloojangu puna maja nurga kõrval. Valus väsimus kakumäel. Kuldnokk muruseemet varastamas. Autoga lihtsalt Piritale ja tagasi sõitmine, halo-helk. Neid võib sõnades kirjeldada, aga kuna teine neid näinud ei ole, ei saa ta selle tähendusest aru ega jää talle ka see meelde, et võis eriline olla. Kõige kurvem on, et neid erilisi hetki ei saa ette planeerida. Ei saa kokku leppida, et nüüd nädalavahetusel teeme, et juhtuks nii. Üldse - ei saa ka ette planeerida midagi lõbusat, mida siis oodata. Sest see planeerimine osutub hoopis tarbetuks stressiks - kes-millal-mida, kas ikka keegi tuleb jne.....see väsitabki ette juba ära...

ring täis

Ma olen täitsa kindel, et praegu saan iseendaga kenasti hakkama. Kui isekeskis olla, on suurepäraselt parasjagu aega endaga tegelemiseks. Trompet on küll seisma jäänud, sport ootab päris häid ilmu, ei taha lume ja külmaga kurku külmetada, aga ikkagi olen päris heas hoos omaenda asjade ajamisega.

Mulle meeldib üksi magada. Siis saab välja magada. Muidu ikka nihelemised äratavad üles ja peab kogu aeg teadvustama, mis poole lõdvemalt obadusi anda võib ja kuhu mitte. Egoist. Kunagi arvasin, et liiga suur voodi pole hea, kaob nagu lähedus. Nüüd sobiks vaat et kaks eraldi paremini. Et välja puhata. Kuskil öeldi/kirjutati kunagi, et 27aastaselt oled nii harjunud juba oma "sisse töötatud" mudelitega igapäevaelus, et väga raske on kompromisside tegemisse laskuda.

Kaunimad aastad su elus.
Mulle väga meeldib kaunimate aastate vennaskond. Kui oleks see seis ideaalsem parasjagu, võiks suvel minna kontserdile Pärnusse. Mõni üritus on, kuhu pole ideaalne minna emaga, õega, sõbrannaga. Võib-olla on asi mõtlemises kinni ja just peakski olema ideaalne nendega minna.
Kaunimad aastad su elus.


Täna jooksis ilves auto eest läbi. Kuskil ussisoo vahel.

Misasi see ideaalne üldse on... Kuidagi leige on see olemine praegu. Realistlik maailm, kus kõik on põhjendatud ja mõistlik ja mõneti stabiilne. Ei võta emotsionaalsemaid temasid üles, ei kurna vaimselt ennast, ei jahi emotsionaalset vaheldust, et oleks ülevoolavalt hea ja lõbus ja mõnus. Selline harilik ja tavaline olemine. See pole ka nagu üldse paha....

Ei teagi, kas peaks rohkem ilu ja joovastust olema igapäevas. Samas see teeb kõik nii palju meeldejäävamaks ja joovastavamaks, tähtsamaks. Muidu tiksubki päev-päevalt ja aasta-aastalt nii et tegelikult ei saagi aru, mis on toimumas. Midagi peab ikka iseendale korraldama. Nalja ja naeru, tunnet ja tundmist.

Uus ring. Käima!

selg
trompet
raamat
tasakaal
arsti check-up
ja kontserdid!

kõik head asjad on paralleelselt käima läinud. see on väga hea tunne. sest nagu ma hiljuti lõplikult aru sain, pole aeg kunagi küps. tuleb lihtsalt teha siis, kui piisavalt motivatsiooni on kogunenud.

paar head raamatut oleks võinud veel vahepeal läbi lugeda.
kõik on täitsa hea järje peal praegu.

head raamatumaailma enda ümber

Tõenäoliselt mõtlen ma liiga palju ette. Ja tõenäoliselt tunnen ma ennast liiga süüdi asjade pärast, mida mina ei ole sassi ajanudki. Ma ei peaks nii paljude asjadega arvestama ja ennast süüdistama, kuigi ma saan aru nende mõjust.

Eile oli mõnus muinastulede süütamine - mega mõnus ilm. Ma pole kunagi Eestis tundnud ennast nii totakalt õnnelikuna lihtsalt sellepärast, et ilm on nii väga mõnus. Trolliski oli kestev muie ja naer näol. Kontsert tornide väljakul ülimalt meelelahutuslik ja võiks öelda, et hinges oli lausa rõõmust eufooria. Kohati oli tunne, et peaks natuke maandama seda tunnet, et normaalsem välja paista. Aga läks nagu läks.

Sadamas oli ka hea. Elav tuli, palju rahvast, pimeduse võlu, jahisõitjad siin-seal. Selline mõnus lõõgastuse aur oli õhus ja väike sagimine veel käis. Väga mõnus.


Täna hommikul ärgates tundsin ennast nii üksikuna. Nii, jah, isegi natuke kurvana sellepärast. Ma tahaks aeg-ajalt inimesi enda ümber. Aga veider on see, et keegi nagu...ise ühendust ei võta. Ma helistan, aga ....ei ole seda head tunnet tegelikult sees, et teised ka minuga koos oma aega jagada tahaks. Ja see toob üksildasele tundele ka kurbuse lisa juurde.
Imelik on see, et igaüks eeldab, et ma ei ole kuskil üksi. Et küll keegi juba on ka seal. Samas nagu...ma pole kunagi sellepärast teisi kohale kutsunud, et massi oleks, vaid et kõik head mõtteid ja tegelased oleks koos. Nagu et...kui ma neid utsitan kohale tulema, siis ma neid ripakile ju ei jäta. Vaid olen alati ka nendega edasi
tegutsemas.

Praegu on hoopis muud asjad, mida ma tahaks. Ma tahaks üht head ilukirjanduslikku raamatut isukalt lugeda.
Ja ma mõtlen, kas selle tahtmise täitmiseks...võin ma muudel tähtsamana näivatel asjadel minna lasta. Ja ma ei suuda seda otsustada üksi siin ära. Seekord ma lihtsalt ei tea õiget vastust.

teine minemine

Viimasest nädalast on veel aur välja laskmata. Sain edukalt liigsete emotsioonide näitamise alla suruda. Eks ole natuke kergem ka. Veidi liiga tuim oli oleks ja sellepärast hakkad endal kahtlane. Võiks ju ikka emotsiooni näidata, kui need olemas on.

Egole tuleb ikka õppetunde anda, selles olen nüüd veendunud, et see on tegelikult hea. Ja enda asjadega toimetada. Olin natuke väsinud reisimisest ja paljudest nähtud nägudest. Nüüd sain puhata ja omaette toimetada on päris hea. Aga söögiisu on läinud, selline üldine stressinähtus on ikka olemas. Aga see ei ole hullu. Juba samal õhtul viljandis oli päris toimekas ja tavaline tunne. Ongi nagu....aju oleks aru saanud, et see oli see teine peatükk ja nüüd tuleb jälle uus. Keerad lehte ja käitud kohe teistmoodi ja õigesti, ei ole mingit hala.
Anni põdraõnnetus oli ikka....ei taha kohe üldse mõelda. Paratamatud asjad mulle ei meeldi... Päris kahju on, et temaga see nii juhtus. Aga kellegagi juhtub neid asju..

Päris väsimus on peal. Ilm on jahedam ja vihmasem, nii et hea on magada, kulub marjaks ära. Ja kuna peas ikka auru välja lasksin juba, sisi enam ei ole seda tunnet, et surun midagi alla ja alla ja veel rohkem alla. Suht tasakaalustumas....

kui aeg on küps

Aeg ei ole vist tegelikult kunagi küps.

Ettekujutus mingist tuleviku minast, kes on iga eluvaldkonnaga parasjagu rahul ja suudab elu tasakaalus hoida (pere, kodu(hoid), trenn/tervislik eluviis, kultuuri "tarbimine", sõbrad, huvitegevused ja seotud inimesed, aeg iseendale ja arengutegevused), on lükkunud ikka väga VÄGA kaugele tulevikku. Tegelikult seda ettekujutust päriselt olemas polegi. Aga mingi aimdus on - et kunagi hiljem saab rohkem asju korraga - rohkem elada või kuidagi nii. Naiivne? Jaa..jaaa....

Mulle sobib konkreetsus. Olevik on hea - konkreetne. Aga see õnnetee poole püüdlemine (pursuit of happiness)... Ma ei tea, kes selle illusiooni lõi ja levitas. Väga kasutu oleviku mõistes.

Valikuid tuleb teha. Aga mu aju tahab vaheldust tihedamini. Jah, praegu õpin. Aga ma ei taha näha märkmikus järgmist 4 nädalavahetust, kuhu on märgitud, mis õpikuid loen, mis slaide prindin ja mis eksamiteks õpin. Elada saab ainult hetkes. Ja mõtetele tuleb vaheldust anda. Uut materjali. Korraldada täna oma nädal nii nagu ei ajaks taga seda tuleviku mina elu. Kõike korraga ei saa, aga periooditi saab vahelduma panna. Üks etapp - rõhk sõpradel, trennil, kkultuuril. Teine etapp - rõhk enesearendamisel, uutel väljakutsetel ja perel. Oleks siis oskust ja jõudu seda planeerida. Tavaliselt tekib plaani paika panemise tahtmine siis, kui küllastuspiir on täis - liiga palju lugemist ja silmade väsitamist; õppimist. Liiga palju molutamist. Tegelt peaks võtma aja ja ette valmis planeerima, et oleks aega - spontaanne olemiseks, vahelduse nautimiseks. Et ei tekiks seda tunnet - oh, ometi tuli see teatriõhtu kätte, kuid läbi ta ongi. Vaid et naudiks ilma süümepiinata.

See pere loomiseks valmisolek. On vist nagu vaikselt teema "meie eas".
Pirital Lotte maisikeppi süües ja teed juues sai selgeks. See oli väga ilus selgumise hetk. Vaatega merele. Jääd täis lahele. Päikesega ja Päikesega. Aeg ei ole kunagi küps.