kui aeg on küps

Aeg ei ole vist tegelikult kunagi küps.

Ettekujutus mingist tuleviku minast, kes on iga eluvaldkonnaga parasjagu rahul ja suudab elu tasakaalus hoida (pere, kodu(hoid), trenn/tervislik eluviis, kultuuri "tarbimine", sõbrad, huvitegevused ja seotud inimesed, aeg iseendale ja arengutegevused), on lükkunud ikka väga VÄGA kaugele tulevikku. Tegelikult seda ettekujutust päriselt olemas polegi. Aga mingi aimdus on - et kunagi hiljem saab rohkem asju korraga - rohkem elada või kuidagi nii. Naiivne? Jaa..jaaa....

Mulle sobib konkreetsus. Olevik on hea - konkreetne. Aga see õnnetee poole püüdlemine (pursuit of happiness)... Ma ei tea, kes selle illusiooni lõi ja levitas. Väga kasutu oleviku mõistes.

Valikuid tuleb teha. Aga mu aju tahab vaheldust tihedamini. Jah, praegu õpin. Aga ma ei taha näha märkmikus järgmist 4 nädalavahetust, kuhu on märgitud, mis õpikuid loen, mis slaide prindin ja mis eksamiteks õpin. Elada saab ainult hetkes. Ja mõtetele tuleb vaheldust anda. Uut materjali. Korraldada täna oma nädal nii nagu ei ajaks taga seda tuleviku mina elu. Kõike korraga ei saa, aga periooditi saab vahelduma panna. Üks etapp - rõhk sõpradel, trennil, kkultuuril. Teine etapp - rõhk enesearendamisel, uutel väljakutsetel ja perel. Oleks siis oskust ja jõudu seda planeerida. Tavaliselt tekib plaani paika panemise tahtmine siis, kui küllastuspiir on täis - liiga palju lugemist ja silmade väsitamist; õppimist. Liiga palju molutamist. Tegelt peaks võtma aja ja ette valmis planeerima, et oleks aega - spontaanne olemiseks, vahelduse nautimiseks. Et ei tekiks seda tunnet - oh, ometi tuli see teatriõhtu kätte, kuid läbi ta ongi. Vaid et naudiks ilma süümepiinata.

See pere loomiseks valmisolek. On vist nagu vaikselt teema "meie eas".
Pirital Lotte maisikeppi süües ja teed juues sai selgeks. See oli väga ilus selgumise hetk. Vaatega merele. Jääd täis lahele. Päikesega ja Päikesega. Aeg ei ole kunagi küps.