Tõenäoliselt mõtlen ma liiga palju ette. Ja tõenäoliselt tunnen ma ennast liiga süüdi asjade pärast, mida mina ei ole sassi ajanudki. Ma ei peaks nii paljude asjadega arvestama ja ennast süüdistama, kuigi ma saan aru nende mõjust.
Eile oli mõnus muinastulede süütamine - mega mõnus ilm. Ma pole kunagi Eestis tundnud ennast nii totakalt õnnelikuna lihtsalt sellepärast, et ilm on nii väga mõnus. Trolliski oli kestev muie ja naer näol. Kontsert tornide väljakul ülimalt meelelahutuslik ja võiks öelda, et hinges oli lausa rõõmust eufooria. Kohati oli tunne, et peaks natuke maandama seda tunnet, et normaalsem välja paista. Aga läks nagu läks.
Sadamas oli ka hea. Elav tuli, palju rahvast, pimeduse võlu, jahisõitjad siin-seal. Selline mõnus lõõgastuse aur oli õhus ja väike sagimine veel käis. Väga mõnus.
Täna hommikul ärgates tundsin ennast nii üksikuna. Nii, jah, isegi natuke kurvana sellepärast. Ma tahaks aeg-ajalt inimesi enda ümber. Aga veider on see, et keegi nagu...ise ühendust ei võta. Ma helistan, aga ....ei ole seda head tunnet tegelikult sees, et teised ka minuga koos oma aega jagada tahaks. Ja see toob üksildasele tundele ka kurbuse lisa juurde.
Imelik on see, et igaüks eeldab, et ma ei ole kuskil üksi. Et küll keegi juba on ka seal. Samas nagu...ma pole kunagi sellepärast teisi kohale kutsunud, et massi oleks, vaid et kõik head mõtteid ja tegelased oleks koos. Nagu et...kui ma neid utsitan kohale tulema, siis ma neid ripakile ju ei jäta. Vaid olen alati ka nendega edasi
tegutsemas.
Praegu on hoopis muud asjad, mida ma tahaks. Ma tahaks üht head ilukirjanduslikku raamatut isukalt lugeda.
Ja ma mõtlen, kas selle tahtmise täitmiseks...võin ma muudel tähtsamana näivatel asjadel minna lasta. Ja ma ei suuda seda otsustada üksi siin ära. Seekord ma lihtsalt ei tea õiget vastust.
Sunday, August 28, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)