kui aeg on küps

Aeg ei ole vist tegelikult kunagi küps.

Ettekujutus mingist tuleviku minast, kes on iga eluvaldkonnaga parasjagu rahul ja suudab elu tasakaalus hoida (pere, kodu(hoid), trenn/tervislik eluviis, kultuuri "tarbimine", sõbrad, huvitegevused ja seotud inimesed, aeg iseendale ja arengutegevused), on lükkunud ikka väga VÄGA kaugele tulevikku. Tegelikult seda ettekujutust päriselt olemas polegi. Aga mingi aimdus on - et kunagi hiljem saab rohkem asju korraga - rohkem elada või kuidagi nii. Naiivne? Jaa..jaaa....

Mulle sobib konkreetsus. Olevik on hea - konkreetne. Aga see õnnetee poole püüdlemine (pursuit of happiness)... Ma ei tea, kes selle illusiooni lõi ja levitas. Väga kasutu oleviku mõistes.

Valikuid tuleb teha. Aga mu aju tahab vaheldust tihedamini. Jah, praegu õpin. Aga ma ei taha näha märkmikus järgmist 4 nädalavahetust, kuhu on märgitud, mis õpikuid loen, mis slaide prindin ja mis eksamiteks õpin. Elada saab ainult hetkes. Ja mõtetele tuleb vaheldust anda. Uut materjali. Korraldada täna oma nädal nii nagu ei ajaks taga seda tuleviku mina elu. Kõike korraga ei saa, aga periooditi saab vahelduma panna. Üks etapp - rõhk sõpradel, trennil, kkultuuril. Teine etapp - rõhk enesearendamisel, uutel väljakutsetel ja perel. Oleks siis oskust ja jõudu seda planeerida. Tavaliselt tekib plaani paika panemise tahtmine siis, kui küllastuspiir on täis - liiga palju lugemist ja silmade väsitamist; õppimist. Liiga palju molutamist. Tegelt peaks võtma aja ja ette valmis planeerima, et oleks aega - spontaanne olemiseks, vahelduse nautimiseks. Et ei tekiks seda tunnet - oh, ometi tuli see teatriõhtu kätte, kuid läbi ta ongi. Vaid et naudiks ilma süümepiinata.

See pere loomiseks valmisolek. On vist nagu vaikselt teema "meie eas".
Pirital Lotte maisikeppi süües ja teed juues sai selgeks. See oli väga ilus selgumise hetk. Vaatega merele. Jääd täis lahele. Päikesega ja Päikesega. Aeg ei ole kunagi küps.

vihmad

ma väga ootasin, mil tunnen esimest korda üle pika aja jälle vihma. Väga mõnus oli. Aprilli esimeste päevadega tuli ära.

Muidugi see niiskus ei ole väga kontimööda (ÕS järgi võib kirjutada nii kokku kui otseloomulikult lahku). Üldse ikka väga ei taha päevade viisi seda niiskust tunda - ei saa ju eest ära ka joosta.
Ma pean leidma oma koha, oma kodu endale. Kus saaks eemal olla igapäevasest hullusest. Kus ka seinad ei kostaks mitme korruse mürglist läbi. Ka käivad mul imelikud unenäod - võib olla seotud sellega, et öine naabrite laamendamine mu unenägude käiku mõjutab. Seda ma ju ise ei taju.

Ma tahan tegutseda rõõmsalt ja hästi ja mul tuleb see veenvalt välja. Kuni aga keegi kodustest hakkab jälgima - siis kisub kiiva ära ja tahaks lihtsalt protestida. Väga värskendav on saada võõraste inimestega kokku ilma et sa oled mingisse rolli surutud. TÜtar. Õde. Korralik inimene. Meeldida tahtev inimene.
Need rollid teevad ikka naljakaks. Ise hakkad ennast ju piirama. Ja pead veel meeles pidama ja jälgima. Palju värskendav on lasta mõnel inimesel nähagi, et sul on erinevaid fassette - seda enam tajub ka võõras, et ta ei saa nii imelihtsalt sind mõnda kasti/stereotüüpi paigutada. Ja asi läheb huvitavaks ;) Huvitav on hea.

Vihm ja värskus. Just seda on praegu vaja.