vihmad

ma väga ootasin, mil tunnen esimest korda üle pika aja jälle vihma. Väga mõnus oli. Aprilli esimeste päevadega tuli ära.

Muidugi see niiskus ei ole väga kontimööda (ÕS järgi võib kirjutada nii kokku kui otseloomulikult lahku). Üldse ikka väga ei taha päevade viisi seda niiskust tunda - ei saa ju eest ära ka joosta.
Ma pean leidma oma koha, oma kodu endale. Kus saaks eemal olla igapäevasest hullusest. Kus ka seinad ei kostaks mitme korruse mürglist läbi. Ka käivad mul imelikud unenäod - võib olla seotud sellega, et öine naabrite laamendamine mu unenägude käiku mõjutab. Seda ma ju ise ei taju.

Ma tahan tegutseda rõõmsalt ja hästi ja mul tuleb see veenvalt välja. Kuni aga keegi kodustest hakkab jälgima - siis kisub kiiva ära ja tahaks lihtsalt protestida. Väga värskendav on saada võõraste inimestega kokku ilma et sa oled mingisse rolli surutud. TÜtar. Õde. Korralik inimene. Meeldida tahtev inimene.
Need rollid teevad ikka naljakaks. Ise hakkad ennast ju piirama. Ja pead veel meeles pidama ja jälgima. Palju värskendav on lasta mõnel inimesel nähagi, et sul on erinevaid fassette - seda enam tajub ka võõras, et ta ei saa nii imelihtsalt sind mõnda kasti/stereotüüpi paigutada. Ja asi läheb huvitavaks ;) Huvitav on hea.

Vihm ja värskus. Just seda on praegu vaja.