Täitsa enda harjumused

Elu on muutuste keeris, kus peab oskama ja jõudma ise ka muutuda. Üksi elades kinnistuvad mingid kindlad harjumused ja viisid, kuidas asju teha. Need ei sobi koosellu sisse. Nii et suhteliselt sihilikult käib praegu mõlemalt poolt nende harjumuste tekkida laskmine. Siis lõpuks, kui on aega koos olla ja elada, tuleb hakata maadlema harjumuste ja tõekspidamistega, mis on iseseisvas elus tähtsaks ja põhjapanevaks saanud. Säh sulle ilusat noorust siis. Vaidlemised ja TEISE muutumise soovid. Ise ju muutuda ei viitsi... Soovin, et nii ei läheks. Ei oska midagi teha, et nii ei läheks.

mälutu puhkamine

Tihtipeale ongi nii, et need hetked, mis võiks luua meeldejäävaks, saavad hoopis ergastamata puhkehetkedeks. Ja need on ka väga vajalikud, aga nii kaob päeva päeva järel ja miski ei tundu eriline ja meeldejätmist vajav. Just nii kaobki aeg käest ja erilisi ühiseid ja emotsionaalselt tähendusrikkamaid hetki ja avastusi ei tule peale. Võib lugeda aastaid kokku, ilma et oleks midagi, mida mälestuste varasalve kõrvale panna ja mingi aja tagant meenutada. See käib kõik sellega kokku, et tööl on palju teha ja et sõpradega ei kohtu nii sageli ja et vaheldust ei olegi. Sellepärast ei saa neid erilisi hetki tekkida ka. Mul on hetki, mis on erilised, mil ma olen üksi. Neid on palju. Ja ma mäletan neid. See on väga veider tunne. Mina ja maailm - mina siin maailmas. Aga nende hetkede jagamise võimatus on kurb. Tookord vihmavangis. See väike poiss palliga pommitamas. Orav näpuotsa juures. Väga napilt mitte maha kukkunud õun. Päikeseloojangu puna maja nurga kõrval. Valus väsimus kakumäel. Kuldnokk muruseemet varastamas. Autoga lihtsalt Piritale ja tagasi sõitmine, halo-helk. Neid võib sõnades kirjeldada, aga kuna teine neid näinud ei ole, ei saa ta selle tähendusest aru ega jää talle ka see meelde, et võis eriline olla. Kõige kurvem on, et neid erilisi hetki ei saa ette planeerida. Ei saa kokku leppida, et nüüd nädalavahetusel teeme, et juhtuks nii. Üldse - ei saa ka ette planeerida midagi lõbusat, mida siis oodata. Sest see planeerimine osutub hoopis tarbetuks stressiks - kes-millal-mida, kas ikka keegi tuleb jne.....see väsitabki ette juba ära...

ring täis

Ma olen täitsa kindel, et praegu saan iseendaga kenasti hakkama. Kui isekeskis olla, on suurepäraselt parasjagu aega endaga tegelemiseks. Trompet on küll seisma jäänud, sport ootab päris häid ilmu, ei taha lume ja külmaga kurku külmetada, aga ikkagi olen päris heas hoos omaenda asjade ajamisega.

Mulle meeldib üksi magada. Siis saab välja magada. Muidu ikka nihelemised äratavad üles ja peab kogu aeg teadvustama, mis poole lõdvemalt obadusi anda võib ja kuhu mitte. Egoist. Kunagi arvasin, et liiga suur voodi pole hea, kaob nagu lähedus. Nüüd sobiks vaat et kaks eraldi paremini. Et välja puhata. Kuskil öeldi/kirjutati kunagi, et 27aastaselt oled nii harjunud juba oma "sisse töötatud" mudelitega igapäevaelus, et väga raske on kompromisside tegemisse laskuda.

Kaunimad aastad su elus.
Mulle väga meeldib kaunimate aastate vennaskond. Kui oleks see seis ideaalsem parasjagu, võiks suvel minna kontserdile Pärnusse. Mõni üritus on, kuhu pole ideaalne minna emaga, õega, sõbrannaga. Võib-olla on asi mõtlemises kinni ja just peakski olema ideaalne nendega minna.
Kaunimad aastad su elus.


Täna jooksis ilves auto eest läbi. Kuskil ussisoo vahel.

Misasi see ideaalne üldse on... Kuidagi leige on see olemine praegu. Realistlik maailm, kus kõik on põhjendatud ja mõistlik ja mõneti stabiilne. Ei võta emotsionaalsemaid temasid üles, ei kurna vaimselt ennast, ei jahi emotsionaalset vaheldust, et oleks ülevoolavalt hea ja lõbus ja mõnus. Selline harilik ja tavaline olemine. See pole ka nagu üldse paha....

Ei teagi, kas peaks rohkem ilu ja joovastust olema igapäevas. Samas see teeb kõik nii palju meeldejäävamaks ja joovastavamaks, tähtsamaks. Muidu tiksubki päev-päevalt ja aasta-aastalt nii et tegelikult ei saagi aru, mis on toimumas. Midagi peab ikka iseendale korraldama. Nalja ja naeru, tunnet ja tundmist.

Uus ring. Käima!