post-Palermo

Kuna ma olen hetkel siin tagasi ja tööarvuti taga, siis on väga tore mõelda, kui hea Palermos olla oli.Tahan kirjutada kõigest sellest heast ja teen ka seda mõni teine päev.

Palermos oli enesetunne hoopis hea. Kõik sobis. Rahulikult sain süüa ja magada. Vaatamata isegi lennuki- ja paadiloksutamistele.
Nüüd täna ei ole jälle kõige parem. Jõudsin ilusasti tööle. Töö ei edene, mõtlesin oma kooliasju läbi. Kui saan paari aine tunniplaanid teada, siis saan kogu kava kokku panna. Põhimõtteliselt praegu kohe veel oma asjadega jänni ei jää. Saan vajaliku punktidearvu täis.

SElline rahutu on olla. Isegi siin istuda. Kuigi tean, et täna ei ole kuskile väga vaja joosta. Ainult keeletest pärast tööd. Ja et homme Viljandisse ära. Erkile vaja ka õnne soovida. On vaheldust. Kardan, et kodus kisub asi ka ikka emotsionaalseks. Palju asju läbi elatud. Kõigi jutt selle kohta, kuidas ikka saan lennukipiletite jaoks raha ja... see on kena ja ma rõõmustan väga, aga samas ajab see pisarad välja peidust. Ei tea, miks. Vb ongi heatahtlikkusest, et nad ikka mõtlevad sellele, et mul parem ja lihtsam ja toredam oleks. Jah, ilmselt. See on armas. Ja rahustab ka tegelikult.

Natukene on veel sellist tunnet, et rahutu. Seda ei ole palju. Minu eilne põhiline mure oli see, et enda kaitsmiseks hakkan asju enda eest blokkima. Toredaid asju. Noh et teengi kõike niimoodi tükitööna ega luba endale emotsioone tegemistele ja asjadele külge panna. Ja sellega siis isoleerin ennast välismaailmast. Sedasi ikka ei saa ja ei tohi. Iga tähtsam asi peab hingest läbi minema. Et oleks eesmärgipärase tunne sees. Et ma teaks, mida ja milleks teen. Et ikka mõtlen sellele, et ootan seda aega, kui saab koos elada ja toimetada jälle. Jaa. See on armas. Ikka pean natuke seda ootama ka. Mitte et mõtlen ainult, et täna räägin juttu ja homme olen tööl.Siis pesen pesu ja kammin pead. Pikemalt võib ette ka mõelda, et siis teaks mõnuga ja isuga oodata. Kõiki asju. Jõule, Margusele küllaminekut, mõnda puhkusepäeva veel, kliendikoolitust, viimast tööpäeva siin. Sellised pikaajalisemad mõtted annavad tegelikult stabiilsust just juurde.

Palju rahulikum kohe olla.
Nüüd suudan vist tõsisemalt tööasjadega ka tegeleda.

Mul ei ole päris head ettekujutust sellest, kuidas see kaugsuhe toimib. Ongi praegu ainult see äraootamine. Ja rääkimine. Aga võib-olla see ongi õige. Ei saa küll üllatada mingi laupäevahommikuse omletiga... Et tahaks nagu...midagi teha ja üllatada, aga ei oska.