öös on ohtu

midagi on selles kunstvalguse ajahetkes. midagi maailmavallutuslikku. pimedas mõtlen hoopis teisiti kui siis kui päike paistab.
öö on ohtlik aeg mõtlemiseks. kaht mina oleks vaja, saaks katsetada, kumma elu paremini välja tuleks, kas päevase või öise. nii et proovin kord üht, kord teist - ei sobi. oskan mõlemat. vaja olekski mõlemat korraga.
lasen oma lahknenud isiksuse mõtted valla. teen tuju järgi - õnneks neid väga palju ega revolutsoonilisi pole.
Järelikult - kord meeletu, kord keeletu ja siis mõistlikult tervislik.
eesmärke on vist ikka vaja.
ja julge olla!

Gruusias Tbilisi, Rootsi ja Are.
Inimesed, inimesed, inimesed.
Jutud, seiklused, tundmused.

Vahel tundub, et mu keha elab mu hingest lahku, teeb ise mis tahab ja siis on jälle tagasi need kaks selli rõõmsas harmoonias. Kust see sügav vaikivvalus köha või ennustamatu luuvalu. Enne kõik ootamatult korras ja nädala-kahe möödudes kindlasti ka. Ei muretse. Tervis on, vahepeal käib puhkamas vist.

Mõnikord on nii tühi tunne, kui oled lugenud raamatu lõpuni ja läbilehitsetud lehelügedest kordi rohkem omi mõtteid juurde mõelnud ja... Nagu poleks vaid raamatu kaant sulgenud, vaid midagi oma elust oleks läbi saanud. Justkui oleks ennast selle loo sisse mässinud ega saa pärast kaane sulgemist ridade ja kinni pandud kaante vahelt välja.
Selline aimdus praegu. Jätab rahulikuks, aga tundub, et selline mõttelaviin on peale tulemas, mis segab vajalikke mõtteid mõtlemast.


Lapin seda lugemise lõpetamisest tulnud tühjust sinepiplaastriga täna öösel mõneks minutiks.
Kummalisi mõtteid on =) igalpool.