midagi on selles kunstvalguse ajahetkes. midagi maailmavallutuslikku. pimedas mõtlen hoopis teisiti kui siis kui päike paistab.
öö on ohtlik aeg mõtlemiseks. kaht mina oleks vaja, saaks katsetada, kumma elu paremini välja tuleks, kas päevase või öise. nii et proovin kord üht, kord teist - ei sobi. oskan mõlemat. vaja olekski mõlemat korraga.
lasen oma lahknenud isiksuse mõtted valla. teen tuju järgi - õnneks neid väga palju ega revolutsoonilisi pole.
Järelikult - kord meeletu, kord keeletu ja siis mõistlikult tervislik.
eesmärke on vist ikka vaja.
ja julge olla!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment