trippimine

Sisutihe nädalavahetus.

Käisime reedel linnas, sattusime Veneetsia päritolu linnusesse sisse ka vaatama, katusel käisime ka ära. Ma võin täie kindlusega väita, et tean, kus on mu lemmik koht istumiseks - olemiseks. Linnuse juures algava muuli kõige kaugemas otsas, 2,6 km jalutuskäiku. Seal saab ukerdada üles ja vaatada merd, paate. Lihtsalt olla. Mõnuleda. Vahel ka naerda pakse tädikesi, kes ennast üles upitada ei jõua nign nagu hülged meeleheitlikult ääre peal visklevad. :D
Ma imestan kuidas päris paljud inimesed sinna kõige kaugemasse otsa jalutavad. Teksapüksi ja kampsuniga. Üksi jalutavadki. Käivad lõpus ära, pööravad end ümber ja lähevad tagasi.

Toosama päev saime hiljem linnas Heini ja Susannaga kokku. Väga kummaline kohtumine, sest meie juurde tulid kaks tüdrukut, kes küsisid meie nimesid ja vanuseid. Laksu all olid vist, väga kohatu oli. Üks ütles, et on mustlane - selline tunne nagu nad tahaksid meilt midagi...väga ebamugav iseenesest.

Laupäeval ärkasime kell 9. Läksime linnamüüri juurde, et jõuda bussiga Phaistosesse. See oli suuruselt teine palee siin saarel. Praeguseks on muidugi ainult varemeid näha. Buss sõitis 1,5 h ja 63 km. Saime tasuta sisse, sest oleme tudengid, kes tulid seda ajaloolist paika uurima. Kohapeal vaatasime ringi, pildistasime. Palusime Austria biker'itel pilti teha. Saime nendega jutustada - geograafiaõpetaja oli üks. Rääkisime ühest ja teisest. Tagasiminnes rääkisime piletimüüjaga juttu. Ta ei väsinud mainimast, et ma peaks rohkem sööma. Rääkisime oma päritolust ja võtsime mälestuseks sidrun nende puu küljest kaasa. Muhe onu - Do you like it?eih?eih? YES!Kütsime ilge jooksuga bussi peale, mille ilmselt üks härrastest oli kinni peatanud. Jõudsime peale, tukastasime tagasiteel - buss oli suhteliselt tühi. Need bussisõidud ei ole mu lemmikud siin, erinevalt kõigest muust.

Laupäeva õhtul oli pidu Juanma korteris. Päris pikk maa jalutada keskväljakust. Aga läksime kõik koos. Nad olid booli teinud ja näkse ostnud. Lõpuks tuli aina rohkem inimesi juurde. Läksime kell 1.30 ära, et järgmisel hommikul tõusta jõuaks. Taksojuht sõitis veel meile nägemata teid pidi - lõpuks kooli juurde harjumatust suunast jõudes saime aru, kus oleme. Hakkasime juba kahtlema, kas ta meie sihtkohast ikka õigesti aru sai.


Pühapäeva hommikul ärkasin kell 8.30 . Veel varem:D Väga hea enesetunne oli. Ilm on veidi pilves. Kraade 27 - tappev. Bussi ei tulnud...sõitsime taksoga linna, kus Gülhan pidi prantslastega kohtuma - meie läksime otse bussijaama, et pileteid küsida. Archanes edasi-tagasi pilet 2.40 :D
Jõudsime veel viimasel hetkel kõik bussi peale. Pool tundi sõitu ja olime kohal. Väike küla - ilusad ja puhtad tänavad - tegime külas maju vaadates väikse mäkketõusu ja siis otsustasime päris mäejalamile minna, et tippu rühkida. Väga palav oli, päike säras ka lagipähe.
Osad peolised liitusid meiega otse südalinnast, ilma ööseks koju jõudmata. Lukas ja Pavla olid väga aeglased matkajad :D Aga seejuures väga lõbusad.
Kõmpisime 2 km külast välja mööda maanteed kuni lõpuks leidsime sildi, mis näitas, et mäetippu valge kiriku juurde on 5 km. Läksime käänduvat kruusateed pidi üles. Enne lõppu avastasin otsetee - trepisastmetega ja põõsaste vahel kulgev jalgrada. Teised läksid ringiga. Mina, Jana ja Andrea jõudsime esimesena tippu kiriku juurde.

Istusime juba pilvise taeva all mäe kõige kõrgemas tipus ja nautisime veidi ähmast vaadet. Ülevalt alla minnes ei uskunud, et kogu selle maa maha kõndisime. Maanteel õnnestus meil 11 inimesel sokutada ennast 1,5 km sõiduks kastiautosse, mis sõidutas meid külla otse bussipeatuse juurde. Istusime tavernas maha ja puhkasime, sõime ja jõime. Tavernas olid ainult vanahärrad, jutustasid ja mängisid erinevaid mänge. Meie olime seal ebatavaline nähtus, taaskord.
Bussisõit tagasi oli väga lühike. Üks kreeka mees ei jõudnud üle õla bussis meid ära vaadata. No ja siis tuli mul üleväsimus peale ja ma naersin oma 15 minutit pidurdamatult. Hea oli. Panin selle tüübi eesti keeles konkreetselt paika kah. Kui bussist linnas väljusime, siis üks teine poiss üritas meile veel lehvitada vm. Tema vaatas ka meid kõiki bussi sisenemisel pealaest jalatallani üle. Meeldisime talle vist.

Esmaspäeval - täna - käisime Garethiga muuseumis. Nägime oma silmaga kõik vanaaegsed esemed ära. Väga ilusaid asju osati teha, tõesti. Võimas.

Nüüd helistasin vanaemale. Sain mingi kõnekaardi ja juba 3. korral õnnestus numbri valimine (nupud ei töötanud kohe). Rääkisime 45 minutit. Nii hea on vanaemaga rääkida. Mulle meeldib. Ma kuulen ta häälest, kuidas ta naeratab. Ja see on nii hea tunne.


Siin on endiselt väga hea olla. Ma ei igatse koju, aga ma tahaks et kõik mu sõbrad ja tuttavad saaks siin koos minu ennast sama hästi tunda. See aga pole võimalik. Ma igatsen seda, et ma kedagi ammu tean, tunnen. Et saaks rääkida nii, et kogu taustsüsteem on selge.
Siin on teised tudengid ka väga lõbusad. Nendega saab rääkida ka ja ma tunnen ennast nende koos ka hästi, väga hästi. Aga see pole see... Vahel tunnen, et on liiga palju vaja selgitada...niisama blääbläätada. Ma ei jõua kõike seletada, ei viitsi. Võiks ju niisamagi aru saada, aga ei saa, sest nad ei tea mind. Meie ühine ajalugu on nii lühike.