On imeilus päev. Vihmane. Ma olen veepiisk oma hinge kõige rohkem värelema paneval ajal. Ma seiklen, mu hing kihutab täiskiirusel maapinna poole nii kõrgelt, et pinda ei paista – kõik on hägune ja kontuure on vaevu näha. Ma olen äsja ja hirmsa sähvatuse saatel kokku põrganud teise veepiisaga. Ta kumiseb muusikast. Ma ei tea, kas me jõuame maapinnani koos – ja see polegi oluline. Sest see on nii kaugel.
Varem olen vaid korra niisamamoodi maa poole sadanud. Ja teise piisaga kokku plaksatanud. Tegelikult, võiks öelda, langesime kõrvuti, kuni tuul meid kokku keerutas, üksteise külge. Maapind oli siis juba suhteliselt lähedal…Veidi aega tagasi aurustusime magedast järveveest läppunud õhku. Ja praegu tundub, et minu jaoks algas põnevussööst pilvedest. Ma kihutan tuulega temast mööda, kaugemale. Palju kaugemale.
Ma tahan kukkuda nii lõpmatult kaua kui on võimalik. Siis lõpuks sadada prantsatusega ookeani, et sinna jäädagi. Sinna, kuhu ma kuulun. Sinna, kus on kõik teised minusarnased. Kus on hea olla olemise lõpuni.
Taevas virvendab vihmasädeluses.
Säbarlainetused tuuletormise iili käes kaunistavad veeglasuurilist maapinda.
No comments:
Post a Comment