rahunev

Ma ei taha olla täitsa normaalne ja rahulik. Selles on nüüd selgus olemas. Just nüüd tunnen, et isegi siin isegi minul on paras olla natuke naljakas, tunda ennast vabamalt kui varem endale lubasin. Minna endast välja, sakutada ja raputada oma mina ärkvele.
Ei ole ikka nii, et elan plaanide ja unistusteta elu. Nõnda arvasin Eestisse tagasijõudnult oma pealiskaudsemates mõtetes esialgu. Vaja teha plaane, suuri ja väikeseid. Siis neid muuta, et ei oleks stambis kinni. Ellu viies tšekkida. Muidu läheb reaalsusest asi kaugele.

Selles oligi asi. Mu ettekujutused ja ootused olid ebareaalsed. Eesti suhtes, sõprade ja elukorralduse suhtes. Nüüdseks loksutas paika. Tahaks jälle tantsida nii et naerulagin käib muusikast üle. Pole vaja midagi olla ega midagi enda jaoks mingisuguseks mõelda. Nii nagu on, saab parim olema. Arenguruumiga, muidugi. Pole piire. Nagu EL :D Ja alati väärikas!

Ainuke mure, mis on, on sõbrad. Tahan neid endale lähemale, kes on vägaväga armsad. Mingi rumal kuklamõte ütleb, et võib juhtuda, et see tunne pole päris võrdse vastusega, ...nagu nad armastuse kohtagi räägivad - et on 50:60. Mina ei usu: elus on erinevaid aegu ja hetki ja muidugi polegi iga mäng kogu aeg viigiseisus. Seepärast ongi nii, et ükskord helistab üks ja teinekord teine. Aga kui vaja on, siis on nii üks kui teine 100% olemas. Vaid kõne kaugusel. Vahel pole sedagi vaja.
Ma jumaldan inimesi, kes hoolivad ja märkavad. Helistavad nädal hiljem tagasi, siiralt mõtlevad...mu peale. Nii hea tunne on, kui keegi sõpradest, keda hingesopis jumaldan, helistab ja naeratades juttu ajab, küsib ja kaasa mõtleb, kuulab, aru saab. Nii hea on kohtumist kokku leppida ilma seda konkreetselt kokku leppimata. Muud ei ole vajagi. "Helistame ja näeme millalgi". Ja ma tean, et nad mõtlevad seda. Sellest piisab.
Ja nii hea on kokku saada. Kas või hetkeks. Naeratada nii et varbaküüned ka kumerduvad. Olla nii maru õnnelik iga viimse rasvaraku ja katkenud juukseotsaga...selleks hetkeks ja natuke kauem...Sest see tunne jääb kauemaks...
Ja nende inimeste puhul vaatan kord jälle lahku minnes üle õla, sest mulle tundub, et nemad vaatavad üle õla.