On üks asi, mida ma kahetsen.
Rongis.
Mind nii tõmbas tema poole, kuigi ma polnud talle otsagi vaadanud. Ja ta tundis ennast nii mugavalt ega peljanud minu lähedust. Seda et ta jope mu käekoti vastas oli. Korraks vaataks, kui telefoni kotist välja võtsin. Ta tasku lukk oli väga lähedal mu kotilukule.
Mul tuli uni, tal tuli uni. Mõlemad laiutasime väga sõbralikult. Ja ta vaatas mulle otsa, kui ma läksin. Ja ma vaatasin talle otsa, veidi häbelikult, liiga häbelikult, ütlesin aitäh ja juba läinud olingi.
Enne minekut käis mõte läbi, et jätaks „kogemata“ telefoni rongi…või visiitkaardi või….sõidaks temaga koos baltasse välja. Neid mõtteid oli rohkem kui üks….ja…ma ei teinud midagi…..ja ma oleks niiiii pidanud midagi tegema.
Ma kõndisin endale igasugu versioone ette kujutades bussipeatusesse. Trampisin tee peale seisma jäädes jalgu. Miks ma ei teinud midagi? Miks ma ei …ei küsinud ta nime või numbrit…või kas või mis on järgmine peatus……
ma pole veel neid asju, mida ma liiga ägedalt teinud olen, kui seda tegemata jätmist....
Saatus, kus oled nüüd kui Sind vaja on?
No comments:
Post a Comment