praegu on nii, et ma olen kõigega valmis kaasa minema, silmad lahti, naeratus näol. Siia istuma, sinna tulema, kutsuge ainult. See pole meeleheitlik seltskonnavajadus, vaid tahaks töö kõrvalt midagi uut näha ja teha. Midagi on vaja teistmoodi teha.
Imelik on vaid see, et ennast ei oska ma kokku võtta, et teha asju, mida pean tegema. See ei ole eriti positiivne. Uusi laule on vaja raadiosse. Ei jõua neid samu kogu aeg kuulata.Samamoodi on sellega nagu minu tegemistega.
Peab vist hakkama ikka ise midagi orgunnima, ei või oodata, et iseenesest midagi sülle langeb kui kodus laiutan ja puhata proovin. Päeva lõpuks olen väsinud. See aasimine väsitab ka nii ära. Eriti kui mõni seda kruvi üle keerata tahab kogu aeg. Mingi mõttetu loba ei ole enam naljakas. Ja see ei ole ka enam naljakas kui sellest aru ei saada ja ikka edasi sokitakse.
No comments:
Post a Comment