see muigamine

üks päev
üks õhtu enne äralendu...ja ma kogu aeg ainult muigan...
ma sain aru, kellele mina ja minu tegemised korda lähevad...see on hea tunne, väga hea. Miks ma sellest iga päev aru ei saa, ma ei tea. Elu võtakse liiga igavikulisena. On hetki, kus polegi vaja midagi öelda...ja sellest saavad kõik aru. Samas teinekord on vaja jälle kõik välja öelda. Tunnetele on vaja kinnitust. Tegelikult polegi sõnu vaja. Tegusid on vaja - Merka ja Kakuga oli nii hea juttu ajada, mitte sellepärast millest me rääkisime, vaid sellepärast et koos olime....marulõbusalt!

Päeval juhtus nii, et ma hakkasin liiga palju mõtlema. See ei tee mulle head. Sain aru, et tuleb hetkes elada, mis on mulle liiga keeruline. Otsustada ei...julge. Olen vist arg? Mitte et ma seda tunnistaks...hiljem mitte. Liiga palju ei saa kaalutleda, otsustama pean ja ära tegema. Nii saabki iga päeva ilusaks elada. Ja see on lihtne.

Kuigi praegu proovin jälle poole aasta lõpuks mingi eesmärgi seada. Kardan vist Kreetal liiga nautlevaks muutuda. Kardan, et tulen tagasi ja ei taha enam stressata, muretseda ja tõmmelda - ei viitsi ennast raisata. Muutun vanaemade laisaks või tüütult muretuks.
Ma usaldan inimesi nii sinisilmselt....ja mulle meeldib see. Ja 10 sekki hiljem see meeldimine mind hirmutabki. Tegelikult isegi kõrvetada saada on vahetevahel hea. Mulle ikka meeldib see, et just nii sinisilmselt usaldangi - kõhutunde järgi. Hea kõht ikka, mis head inimesed ära tunneb.
Patsutan!

Tegelikult vist ikka ei karda ei seda ei teist ei kolmandat- see muigamine on lahe. Ma tahan sinna, võiks hommik kiiremini tulla.

Tahan päikesekiiri tunda nahal tantsimas:D ja lühikest seelikut kanda ilma põiepõletikku või perverte kartmata...:D


Kreeta - siit ma tulen!