johannes

vahepeal on ni palju toimunud.
Ma olen üsna kindel, et hakkan selliseid tegusaid ja kohanemisvõimet proovile panevaid aegu igatsema. Käisime Brüsselis ära, Siimuga kohtusime. Ei julgenud küsida, kuhu miljonid jäid. Vb kunagi hiljem;) Igatahes tegime pilti ka.

Sakslased on...tüüpilised. Siirad. Ainuke asi oli, et nad ei tulnud tihti selle peale, et meid kuskile kas või hängima kutsuda. Vanemad ka enamusjaolt ja tahtsin õhtuti magada. Brüsselis hängisime on südalinna hotelli lähedal ühel õhtul. Seal oli üks...iluspoiss. Ta kartis mind....nagu nad kõik...järjekordselt..:D ütles viimasel õhtul, kui grillisime, et ma olen nii kurja pilguga. Teised seda ei arvanud.
Siin on meil hundu, mõmsik ja Johannes.
Johannes on geenius.
Kui keska saab lõpetada maksimaalselt 1,0 hindega, sisi tema lõpetas 1,2 hindega. (liiga hea et tõsi olla). Tal on ka absoluutne kuulmine. Ta mängib klaverit, orelit, viiulit ja...kõike. Ta on...väga siiras ja inimesed hindavad seda tema juures. Kuigi välimuselt ja olekult suhteliselt geniaalselt nohiklik, ei heida mitte keegi siin talle seda ette, mis on väga mõnusalt normaalne. Kõik imetlevad teda. Saksa närviuuringute ja jumal teab mis keskus on keskendunud tema uurimisele. Ta on lahe. Geniaalne.

Ma imetlen seda, kuidas ta ennast määratleb. Kui tagasihoidlik ta kogu teiste kiituse juures on. Kuidas ta minu naljade peale ennast käpuli naerda võib. Ja ma ei saa aru sellest, miks ta arvas, et mina ni uskumatult lahe olen. Ma olen hoopis hoopis midagi muud. Ja me vaidlesime ka omavahel natuke seepärast. Ühesõnaga ei saa ma aru, miks üks selline poiss jäi laia naeratusega minu poole vaatama. Kuulis mind korra klaveri peal koperdamas ja oli siiralt vaimustuses. See ei ole võimalik, tõesti, ma ütlesin ka, et ma tean, et olen rohkemaks võimaline, aga ta oli juba sellest vaimustuses.....meelelahutuslikus mõttes....kui ma tema kirjutatud lugu ühe käega, purjus peaga kaasa mängisin klaveril. 5 nooti ainult! ja kui mulle fraas meelde jäi, siis hakkas rääkima, et mul võivad ka ikka mingid võimed olla. Kõik teised kõrval ...muigasid...on vist õige sõna:D
ei, aga lahe

ja siin on meil veel ka...mõmsik. Ta on nagu karupoeg Puhh.....ei..nagu üks tõeline multikategelane. Tegin pilti, panen netti. Pikk tukk, vanus 39, kõht punnis, istub käed põlvede vahel, rääkides tuleb alati peaga lähemale nagu räägiks saladust. Aga väga siiras ja lahe kuju. Natuke tegime taga nalja ka, aga lihtsalt seepärast, et ta nii muhe on. Natuke aeglane on ka. Naljast aru ei saa. Kinganumber on 51!!!!

siis oli siin veel hundu. Kes jõi ennast purupurju. Samal ajal kui teised lõket õllega kustutasid, puhud hundu lõhet põlema uuesti. Ja tegelikult oli ta isegi nii purjus, et tuikus nagu meremees tormisel merel.

Stefan ja Mona meeldisid mulle ka. Noored ja tõeliselt targad ja uudishimulikud. Eesti suhtes. Tahavad külla tulla. Väga ebakomplitseeritud inimesed!


Aga see väike Johannes on küll.....midagi uskumatut. Ta on esimene geenius, keda ma tean.