Juba poolteist nädalat Kreetal - see on võimatu. Aeg kaob käest. Isegi kui tunnen õhtuti vahel igavust, tundub, et aeg libiseb käest.
Rääkisime Pauliga, et ei olegi väga siin naerda midagi, varsti nutame juba ja läheme koju ära. Ta lubas mu prantsuse keele õpetajaks hakata.
Täna selgus, õigemini sel nädalal selgub lõplik tunniplaan. Pean ennast kokku võtma ja arvutis vähem lobisema. Kuigi teiste ERASMUS tudengitega saab ka päris tihti msn-i teel rääkida.
Pean sundima ennast kas õppima või siis väljas midagi tegema.
Päike ja inglise keeles rääkimine väsitab ära. Pärastlõunaks on alati uni peal. Pean päikesekreemi kuskilt leidma, siis saab natuke pleesitada.
Reedel on Georgia hotellis grillpidu, kuhu kõik peaks tulema. Väga lahe. Lubasin ülejärgmisel nädalal ujuma minna.
Siin lubab kolmapäevaks vihma. Ei tea veel millal keegi külla tuleb, aga võiks tulla:D
Mul on ikka keeruline hetkes elada, tahan midagi oodata või mingeid eesmärke.
Tegelt väsisin lihtsalt ära tänaseks:D Väsinud, aga õnnelik...!
Õhtul varem magama!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Ma loen Su blogi iga päev vähemalt 3 korda. Aga sama juttu kolm korda lugeda.. eii. see pole päris see. Uusi lugusid, palun :)SKP from AVP
Post a Comment